2001. aastal raamatupoe riiulit silmitsedes jäi silma Hell`s Angelsite juhi Sonny Bargeri biograafia, natuke sirvimist ja paele intro läbi lugemist oli asi selge – selle raamatu ma ostan ja paari päevaga oli see läbi ka loetud. Kuradi kõvad mehed mõtlesin toona, kuid sellest hoolimata mootorratturit minust ei saanud. Kuid juba siis jäi mulle silma, et Põrguinglitest on ka rohkelt mängufilme vändatud, aga neid saada ei olnud tookord kusagilt ja nii nad vaatamata jäidki. Alles 8 aastat hiljem sattus mulle kätte üks põhilistematest filmidest Hells Angels `69. See film erines teistest omalaadsetest sellepoolest, et seal said Põrguinglite põhifiguurid omale ka märkimisväärsed tekstidega osad. Üldiselt peetakse Easy Riderit kõigi aegade parimaks tisklifilmiks, ehkki see pole üldse mingi tsiklifilm Sonny Bargeri sõnul ja eriti närvidele käib talle kena poiss Fonda, kes oli platsis ka ühes varajasemas The Wild Angels nimelises filmis, mida reklaamides kuulutati, et see põhineb tõeliste Põrguinglite elul. Selle „nalja“ eest kaebasid põrguinglid produtsent Roger Cormani kohtusse ja nõudsid koguni 5-miljonist hüvitist, millega kaasneb ka kõva keretäis. Lõpuks nõustuti muidugi 10 tuhande dollariga ja keretäis jäi ka andmata.
Film ise algas nagu odav pornokas ja jättis üldse sellise odava mulje ning tekitas sellise pool dokumentaali tunde, eriti kui näitas Põrguinglite igapäeva tegemisi – kuid see eest, äratundmise rõõm oli suur, täpselt nagu raamatus. Üles filmiti film Daly City inglite klubihoones ja isegi Barger tunnistas, et film oli üsna täpne, mis puudutas inglite välimust, käitumist ja harleysid, millega nad tol ajal ringi sõitsid.
Sonny Barger - An American Legend 
Võttegrupile oli muidugi filmimine paras pähkel, sest ega põrguinglid ennast tagasi ei hoidnud, näiteks Tramp söötis ühele naisosatäitjale tolle teadmata hapet sisse ning kui too kaifi jäi, püüdis talle tillukses kinotreileris taha panna. Kui tüdruk sõrad vastu ajas, ei suutnud Tramp mõista, miks.
Sonny Bargeri enda sõnul oli Hells Angels 69 ainuke tsiklifilm, mis suutis edasi anda klubi jõhkrat võlu ja mürtsutegemist. Kuuekümnendatel ajasime me tõesti oma asja. Minu arust võiks seda Sonny Bargeri raamatut koos filmiga turustada, sest nii saab kõige parema pildi, ilma raamatuta jääb film nõrgaks ja suvalisele vaatajele ka igavaks. Õnneks oli ka DVD`l igasugu lisasid, mida ei ole veel vaadata jõunud ja kui muud kasu ei olnud, siis vähemalt on põhjust nüüd raamat uuesti kättevõtta ja läbilugeda. Lõpetuseks toon veel välja raamatust ühe lõigu, mis iseloomustab tolleaegseid põrguingleid kõige paremini:Pärast Filmi "Hell`s Angels on Wheels“ esilinastust Oaklandis istusime kaheteistkümnekesi ühes kohalikus kõrtsus ja võtsime napsu, kui Oakalindi politseiseersant paari nekruti saatel sisse astus. Nad nägid meid ja tegid kiiresti minekut. Taipasime juba siis, kui nad trahterist minema ujusid, et midagi on teoksil, ja varsti olidki nad hoopis suurema hulgaga tagasi. Seersant tõmbas kindad kätte ja tegi karmi kuti näo pähe. Ta astus otseteed Skipi juurde, kümme nekrutit tihedalt kannul, ja röögatas:
„Sa oled purjus!“
Skip tõstis pilgu oma õllelt, vaatas talle otsa ja ütles:
„Fuck you!“
See oli aus võitlus. Ei mingeid püsse. Ei mingeid kaikaid. Toolid, klaasid ja aknad peksti puruks. Nad kutsusid abiväge juurde ja lõpuks kogunes kokku umbes nelikümmend võmmi. Kakskümmend üheksa lõpetas neist haiglas. Meist arreteeriti üheksa, kuid mul õnnestus esimest korda elus vehkat teha, sest tavaliselt jäin kuni viimase kolakani kohale.
Lisaks on hea vaadata närvilist ja tõsiste näoilmetega seadusemeest, kelle kahtlusalne koguaeg ninaalt napilt ära pääseb, seda muidugi ka kõige lõpus, kui nägu vajub kohe eriti pikaks:
Oskar Lutsu Kevade Southern Edition - tot tot tot - Kodukäija
Ameerika raudtee ajalugu tutvustab laulude saatel ei keegi muu kui vanameister Johnny Cash isiklikult. Alustatakse muidugi päris alugsest ehk hoburaudteedest, läbitakse põgusalt areng alates auruveduritest kuni diiseveduriteni. Välja ei jää ka raudteede olulisus kodusõjas. Külastatakse vanu jaama hooneid ja teema päevasid, mille vahele esitab vanameister raudtee teemalisi laule.
