Tänud kõigile hääletajatele!
Kuna reedel sai kuulamas käidud eesti Hurriganes cover bändi, siis oli igati paslik laupäeva hommikul pohmellis peaga Hurriganesi film otsa vaadata, et reede õhtusele väljaskäigule viisakas punkt panna. Film ise oli ootuste kohane, võttis lühidalt kokku ühe soome elava rockilegendi Henry Olavi ”Remu” Aaltoneni eluloo. Raske lapsepõlv, mustlastele kohane elulaad ja kasvatus, korduv vanglauste kulutamine ning väikeste kuid oluliste valikute tegemine elus.
Näitlejate kohapealt võiks öelda, et kõik kolm olid leitud täitsa asjakohaselt sarnased välimuselt ja võis igati rahule jääda. Muidu oli nagu soome film ikka – selline pisut unine ja vaikse võitu linnapildiga.
Soomlastele kohane pillu huumori
Film lõppes bändi hitiga „Get On“, mille taustal läks filmibänd üle päris Hurrigane`ks. Lõppu tiitritega paralleelselt pildus veel vahele originaal kaadreid bändist.
Üldiselt kipub nii olema, et nendesse toidupoodide odav filmide korvikestesse suhtun ma äärmusliku ettevaatlikusega , sest elu on näidanud, et kui sealt üritad midagi osta, siis leiab teos ikkagi hiljemalt peale 20 minutilist vaatamist oma koha pürgikastis. Kuid see kord lasin ennast petta, sest plaadi karbil asetses sõna Graceland ja Kurt Russell tundus ka OK vaatamine, eriti kui karbi tagapoolel oli kirjas, et kurikaelad röövivad Las Vegase kasiinot ajal, mil on käimas iga-aastane Elvise turniir. Lisaks oli plaat tavapäraselt moodsamas karbis, mida ehitis kiri Silver Edition. Kuid juba esimese 30 sekundi jooksul sai selgeks, et olen jälle samasse ämbrisse astunud, sest intro osas vilisev tehnomuusika ja läikivate inimesete suurusete 3D skorpionite kahevõitlus tundus lihtsalt kohutavalt saast. Pigistasin selle koha peal korraks silma kinni, et kui nii siis nii, vaatame mis tulevik toob.
Järgmised 10 minutit kannatas veel vaadata, kuid alates sealt maalt, kus kamp kokku tuli, Elvise kostüümid selga tõmmas ja Las Vegase kasiino poole jalutas, et seda korralikul ja brutaalselt tühjendada, hakkas minu kannatus katkema igatahes.
See natukenegi, mida Las Vegas oleks sellele filmile vaatamise ilu juurde andnud, selle tapsid kiired kaadrivahetused ja taustaks lõugav saastmuusika, kohati isegi räp. Röövikäigus mahalastud inimeste arv küündis koguni 30neni umbes. Kuna ma olin nii laisk, siis ei viitsinud ennast voodist püsti ajada, et plaadile prügikasti tutvustada, kuid õnneks umbes poole peal sai juba uni ka võitu ja seega lõpuni ei pidanudki seda õudust vaatama. Kokkuvõtteks võiks öelda, et ei soovita seda filmi kellegil vaadata ja ei tasu lasta ka pimestada ennast sellest Elvise teemast, mille kulul üritataksegi vist pisut liugu lasta - äärimiselt vilets film.
Stuntman Mike - ainuke positiivne detail filmi juures oli Kurt Russelli kehastatud libekeel.
2001. aastal raamatupoe riiulit silmitsedes jäi silma Hell`s Angelsite juhi Sonny Bargeri biograafia, natuke sirvimist ja paele intro läbi lugemist oli asi selge – selle raamatu ma ostan ja paari päevaga oli see läbi ka loetud. Kuradi kõvad mehed mõtlesin toona, kuid sellest hoolimata mootorratturit minust ei saanud. Kuid juba siis jäi mulle silma, et Põrguinglitest on ka rohkelt mängufilme vändatud, aga neid saada ei olnud tookord kusagilt ja nii nad vaatamata jäidki. Alles 8 aastat hiljem sattus mulle kätte üks põhilistematest filmidest Hells Angels `69. See film erines teistest omalaadsetest sellepoolest, et seal said Põrguinglite põhifiguurid omale ka märkimisväärsed tekstidega osad. Üldiselt peetakse Easy Riderit kõigi aegade parimaks tisklifilmiks, ehkki see pole üldse mingi tsiklifilm Sonny Bargeri sõnul ja eriti närvidele käib talle kena poiss Fonda, kes oli platsis ka ühes varajasemas The Wild Angels nimelises filmis, mida reklaamides kuulutati, et see põhineb tõeliste Põrguinglite elul. Selle „nalja“ eest kaebasid põrguinglid produtsent Roger Cormani kohtusse ja nõudsid koguni 5-miljonist hüvitist, millega kaasneb ka kõva keretäis. Lõpuks nõustuti muidugi 10 tuhande dollariga ja keretäis jäi ka andmata.
Film ise algas nagu odav pornokas ja jättis üldse sellise odava mulje ning tekitas sellise pool dokumentaali tunde, eriti kui näitas Põrguinglite igapäeva tegemisi – kuid see eest, äratundmise rõõm oli suur, täpselt nagu raamatus. Üles filmiti film Daly City inglite klubihoones ja isegi Barger tunnistas, et film oli üsna täpne, mis puudutas inglite välimust, käitumist ja harleysid, millega nad tol ajal ringi sõitsid.
Sonny Barger - An American Legend 
Võttegrupile oli muidugi filmimine paras pähkel, sest ega põrguinglid ennast tagasi ei hoidnud, näiteks Tramp söötis ühele naisosatäitjale tolle teadmata hapet sisse ning kui too kaifi jäi, püüdis talle tillukses kinotreileris taha panna. Kui tüdruk sõrad vastu ajas, ei suutnud Tramp mõista, miks.
Sonny Bargeri enda sõnul oli Hells Angels 69 ainuke tsiklifilm, mis suutis edasi anda klubi jõhkrat võlu ja mürtsutegemist. Kuuekümnendatel ajasime me tõesti oma asja. Minu arust võiks seda Sonny Bargeri raamatut koos filmiga turustada, sest nii saab kõige parema pildi, ilma raamatuta jääb film nõrgaks ja suvalisele vaatajele ka igavaks. Õnneks oli ka DVD`l igasugu lisasid, mida ei ole veel vaadata jõunud ja kui muud kasu ei olnud, siis vähemalt on põhjust nüüd raamat uuesti kättevõtta ja läbilugeda. Lõpetuseks toon veel välja raamatust ühe lõigu, mis iseloomustab tolleaegseid põrguingleid kõige paremini:
Ilmavalgust on näinud Valga Cruisingu 2009`ndat aastat kokkuvõttev duubel DVD, mis annab hea ülevaate Eesti rockabilly kultuuri hetkeseisust neljapäevase festivali Valga Cruisingu näitel. Ühtlasi on see ka Eesti suurim ja pikima traditsiooniga kodumaine ettevõtmine, mille eestvedajaks koos abilistega on Eesti Dixielandi peremees Jari.
1) 1973 Ford Falcon - Mad Max & Road Warrior
2) 1950 Mercury Monterey - Cobra
3) 1932 Ford - American Graffiti
4) 1972 Ford Gran Torino - Gran Torino
5) 1969 Dodge Charger R/T - The Dukes of Hazzard
6) 1934 Ford - The California Kid
7) 1958 Plymouth Belvedere - Christine
8) 1977 Pontiac Firebird Trans Am - Smokey and the Bandit
9) 1968 Ford Mustang - Bullitt
10) 1973 Pontiac Firebird Trans Am - McQ
11) 1971 Chevrolet Nova - Death Proof
12) 1970 Dodge Challenger R/T - Vanishing Point 
13) 1955 Chevrolet One-Fifty - Two-Lane Blacktop
14) 1987 Ford F-150 - Breakdown
15) 1975 Ford Gran Torino - Starsky and Hutch
Mägede inimesi on alati imelikeks friikideks peetud, kes elavad kusagil äärealal lagunevates majades ja hoiavad rohkem omaette. Elu käib seal ikka nagu ennemuiste, internetis istumise asemel teevad lapsed metsas rasket tööd ja paari pannakse endiselt kõrval maja Jackiga. Filmides kajastatakse neid ka tihti sõnaotseses mõttes värdjatena, kuna piirkonna sisering on väike ja kõik on nagunii omavahel sugulased. Lisaks armastavad nad ära eksinud linnainimesi piinata ja see järel tükeldada. Muidugi mõista see päriselt kõik nii ei ole, kuid ega miljöö kujutamisega pole ka filmides just palju mööda pandud. Samuti ei ole päriselus mägede rahvas nii kuri, kui neid filmides püütakse kujutada, pigem panustavad rohkem usule ja gospel stiilis kirikupeod lähevad tihti nii rajuks, et nii mõnigi mees arvas ennast kuulikindel olema kui rüüpas mürki või mängis surmamaoga. 1983ndal aastal kokku pandud muusika dokumetnaal Chase the Devil - Religious Music of the Appalachians on vaatamise väärsus omaette.
Lausa hämmastav oli vaadata seda inimeste usku ja õnnelikust, üksteise järel langeti transsi ning tunnetati jumalikust.
Nagu filmideski, armastavad hillbillyd päriselt ka mitte sõitvaid autosid koguda: 
Kohati elati muidugi tõesti väga kesistes tingimustes. Vaadates neid pilte meenub vägisi Deliverance, kuid ennast nad sellest muidugi häirida ei lasknud, tehti bändi ja oldi rõõmsad edasi. 
Local Hillbilly Band
Muidugi osati ka kaasaegsemal viisil lõõgastuda, lasti õllel hea maitsta ja lõbutseti niisama hea country muusika saatel:
Eks nad tegelikult ongi inimesed nagu kõik teisedki, lihtalt omamoodi harjumuste ja elulaadiga – sellise ehtsa, sellise, mille arvaks, et on tänavapäeval maapealt juba ammu kadunud, kuid ei, sest see eksisteerib Appalachia mäestikus. Seda vaadates sattusin ka ise omamoodi transsi, sest polnud varem midagi nii siirast ja ausat näinud. Hallelujah! 
Appalachia mäestiku hoiatav udu
M for Mississippi on väike ringvaade, mis viib meid 7`me päeva ulatuses Mississippi delta aladele, kus kaks kahvanägu väisavad vanakooli bluusimehi, et uurida, kuidas neil ka tänapäeval läheb. Ringvaade on mõnus, näitab mississippi neegrite igapäeva elu, mille lahutamatuks osaks on blues, suure B`ga. Kuid dokumentaali läbiviijateks oleks võinud kahe nolgi asemel olla natuke vanemad tüübid, kes oleks rohkem tasakaalukamad olnud ja näiteks ise bluusi taustaga.
Muidugi mõnus bluusi rütm oli igal minutil kõrvas ja täitsa mõnus oli kuulata erinevaid elulugusid vanadest aegadest Mississippis.
Weslye "Junebug" Jefferson näitas, kus ta noorena koos vanemtaga elas ja töötas, lisaks mainis, et ta isegi igatseb neid aegu taga.
Willie "Rip" Butler & "Junebug" noorust meenutamas.
Kuigi saalis ei olnud peale baariomaniku ja mõne tuttava kedagi, jammisid poisid korralikult. Paremas nurgas paistev laisärk-püks nooruk ilmeslt ongi üheks delta bluusi vaibumise põhjuseks.
Majapidu delta bluus stiilis - sõbrad mõnusalt aega veetmas.
James "T-model" Ford`il on igatahes päris kirju elulugu.
The Mississippi Marvel soovis oma nägu siiski varjata
Kuid lisaks dokumenteerijatele võiks nuriseda ka DVD kaane kujunduse üle, mille panoraamist varjab pool valge Chevy buss (väga imelik lahendus) ja muidugi sita ilma üle, kuna pidevalt sadas vihma. Tõsiküll, see tekitas jällegi omamoodi lahenda fiilingu, sest filmi vaadates oli õues täpselt samasugune uimane pühapäeva hommikune ilm. Kuid kindlasti augustikuises sumedas suveõhtus, kus puuvillapõllud on veel valged ja mustad käed saaki korjamas, oleks saanud tunduvalt ilusamad maastiku kaadrid. 
Pelikani osariigi La Salle nimelise väikelinna niigi intriige täis elu saab üha rohkem hoogu juurde, kui läbi Louisiana osariigi kingivedava rekkamahe veoki ette jookseb pimedas blond tütarlaps, mille tulemusena auto teelt välja sõidab. Selle ajapeale kui Sheriff Darl Hardwick kohale jõuab, tassivad juba kohalikud autokoormast välja paiskunud kingi üsna aktiivselt laiali. Kuna valimised on lähenemas, siis otsustab ka Darl enda valijaid innustada mõne kingapaariga. Tõsiküll, mõned peavad oma kingad ikkagi pärast tagasi andma, mis tekitab omakorda pingeid.
Samal ajal kui käib kõva kingapaaride laiali jagamine, unustatakse ära aga autoette jooksnud tütarlaps.
Surnukuuris selgub hoopis fakt, et maantee äärest leitud tütarlaps ei olnudki päris tavaline tütarlaps, vaid transseksuaal, keda oli eelnevalt selga tulistatud.
Sellise kaliibriga weirdo leidmine pöörab lõunaosariigi väikelinna elu ikka tõsiselt peapeale, pole kohvikut ega tänavanurka, kust sellest ei räägitaks. Samuti pole Darl "pedemõrva" uurimisest eriti huvitatud ja ei viitsi isegi osariigi uurijatele sellest teatada. Kuid linna saabub võluva välimusega blond tütarlaps, seekord siis päris tütarlaps, kes teatab oma "poisssõbra" kadumisest. Siit algab filmi hoopis teine pool ja uimasevõitu ning aeglasest igapäeva elust saab korraga korralik vandenõu lugu. Mängu segatakse kohalik kirik, kasiino ja selle vastased, poliitikud, kohtunik, kuberner ja kogu politseijaoskond, keda kõiki võiks seostada weirdo mõrva organiseerimises. Siin juures tahakski kiita, et põnevust suudeti hoida viimase hetkeni, kes ikkagi tappis selle trsansseksuaali ja milliselt kogu mõrvalugu kulges. 
Kindlasti ei ole tegemist mingi filmi šedöövriga, kuid muhedat pühapäevast vaatamist jagub, jant kingade üle kogu filmi jooksul pakub kõvasti nalja, kes kui mitu paari siis ikkagi sai lõpuks. Lisaks pakub silmailu Louisana osariigi loodus ja ilus arhitektruur.
„Tuvastasime isiku. Ta tuli New Orleansist, mida oligi arvata, sest kõik pask tuleb New Orleansist. Mulle ei meeldiks need sõnad, mida ajalehed Le Salle piirkonnale külge kleebiksid... ja veel transseksuaali mõrv samal real“.
Arvatavasti on Deliverance (1972) parim Hillbilly film, mis kunagi on tehtud. Tänapäeva Slasher filmid, millest paljud pajatavad samuti mägede elanikest jäävad ikka kõvasti alla, sest neis puudub see õige Hillbilly fiiling. Kuid seda viimasti jagub juba Deliverance esimesestes minutites, kui 4 linnapoissi jõuvad mägedes asuvasse bensiinijaama ja kohtuvad esimeste mägielanikega oma rännaku jooksul. Nelja erineva tausta ja iseloomuga keskealise mehe sooviks on tavapärase golfi mängu asemel hoopis kanuuga mööda Cahulawassee jõge alla sõita, kuna ürgne puisniit hävineb varsti paisuvee tõttu. Kuid seda, mis neid tegelikult ees ootab ürgses looduskaunis kohas, ei oska naad keegi veel aimata.
Deliverance filmist on pärit ka üks ameerika kinokunsti kuulsamaid muusika tseene, kus puudega banjo poiss mängib üle hästi kitarri valdava linnamehe. Soovitav videolink : Dueling Banjos . 
Vaatamisväärset mägiküla igatahes jagub veel mõnusalt enne seda, kui mehed jõele suunduvad, sest vaja on kohalikega ka kaubale saada, et nende autod sihtpunkti vahepeal viidaks.
"Oh, yeah" on ühest linnapoistel ka varsti hillbilly stiilis. Arvatavasti jäi nii mõnelgi kinokülastajal tol ajal suu lahti, kui näitas arvatavasti esmakordselt üldse kinolinal vägivaldset seksuaalakti, kus mees vägistab meest ja samal ajal sunnib teda relva ähvardusel kiunuva põrsa häält tegema.
Igatahes õnnestub linnapoistel üks mägimeestest maha võtta, kuid sellega kanuumatk muidugi veel ei piirdu, kuna teine hillbilly on veel vabaduses. Lisaks tekivad koheselt ka erimeelsused edaspidise suhtes: kas matta laip maha ja teine kinni püüda või minna väikelinna tagasi ja rääkida kogulugu ausalt sheriffile ära?
Racing With The Moon kõlab pealkirja järgi nagu tegemist oleks pusakari vedajate filmiga, kus öises kuuvalguses kihutatakse järgiaidatud Ford V8 coupe`ga sheriffi eest ära. Kuid tegelikult jutustab see hoopis kahe rannakülas igavleva nooremehe Nashi ja Nicky viimasest suvest enne armeesse minekut. Nicky on kõva elumees ja Nash tema natuke tasakaalukam sõber, sellele vaatamata on noorte põhitegevuseks siiski niisama ringi jõlkumine, õlle libistamine, boulingu saalis kohalike rikkurite ninade lõmmilöömine ja sõjaväest nädalavahetuseks koju saanud mereväelaste petmine piljardimängus. Mis seal väikses rannakülas ikka väga teha on.
Kuigi Nicky on niigi tüdrukte seas populaarne ei jää ka Nash märkamata ning leiab omale enne kroonu minekut veel tüdruksõbra. Pigem teeb talle muret nende erinev klassivahe.
Kohtinguks valmis
Kogu filmi ootasin nagu mingit kulinatsiooni või põhisündmust, lõpuks midagi ka tuli, kuid see pold ka nagu päris see. Üldiselt oli film pigem natuke igava ja uimase võitu - selline ajastufilm, mida kõlbab 1 korra vaadata.
Armastatu rollis Elizabeth McGovern.
God Bless America - Point Muir, California, 1942
Kuigi Mississippi ja Arkansase piiril oleva väikelinna Sparta tervitustekstil asetseb suurelt Welcome on ära unustatud tõik, et colored people pole siiski teretulnud seal linnas, seda eriti juhul, kui linnast on leitud just kohalik suurinvestori laip. Ja kas pole kahtlane, et samal ajal ootab südaöises rongijaamas neeger hommikul saabuvat rongi – kindlasti on ja seda enam, et ta pole kohalik black boy. Sedasi mõtles ka kohalik abisheriff Sam Wood. Ette kiirustades võib öelda, et tegemist on kindlasti üsna magusa filmijupiga lõunaosariikidest ja film on leidnud oma koha ka raamatus "1001 filmi mida elu jooksul peab nägema".
Kõigi üllatus on aga suur, kui kinnipeetav neeger osutub suurlinna kriminalistiks Virgil Tibbs, kes on linnast läbi sõites väisamas oma ema. Kohaliku Seriffi ärritab ka Tibbsi rahakotist leitud 130 $, mis on Sheriff Gillespie kuupalk, aga mustal mehel nädala palgaks suures linnas.
"Well, i don`t thing we`re gonna have a any trouble, are We Virgil?"
Kuna mõrva juurdluse spetsialist on kohapealt võtta, mis sest, et must, otsustab Sheriff Gillispie olukorra enda kasuks pöörata ja kaasata mustmees mõrva uurimisse, olgugi et kõik sellele vastu on, kaasa arvatud tapetu abikaasa. Ka kohalikud „Southern Boys” ei jää ükskõikseks Virgili suhtes.
Toimub ka rida vahistamisi väga hõredate asitõendite põhjal kohaliku sheriffi poolt, kuid mustmees teab, et nii need asjad lihtalt ei käi ja jonni ei jäta, ning otsustab kõigi kiuste ikkagi linna jääda ja asja edasi uurida. Mängu tuleb veel rida erinevaid tegelasi, kes nõuavad oma õigusi, sest nii on ju alati olnud.
"Mississippi Queen, If you know what I mean"
More American Graffiti on American Graffiti järg, mis tehti ilmselt innustatult esimse osa edust 6 aastat hiljem.
Vanakamp koos: Milner, Terry, Debbie, Laurie ja Steve
Film oli lahendatud järgmiselt : main story ehk John Milneri viimane Drag Race Day jooksis full screenis ja "Toadi" Vietnami tegemised natuke väiksemas resulutasioonis ning Toadi naise tegemised peale tema kadunuks jäämist Vietanamis näidati juba lausa 3 kaadrit korraga, mis tegi vaatamise suhteliselt ebamugavamaks ja rikkus kogu filmi üldist kontseptsiooni. Üldiselt oligi nii, et Debbie ja tema hipiliikumine sai edasi keritud lihtalt, sest rohkem huvi pakkus Milneri viimane päev ja Toadi seiklused Vietnamis.
Toad koos Vaaraode juhiga Vietnamis lõõgastumas
Minu isiklik arvamus on see, et film oli üks väljaimetud jama, kuid mitte siiski lootusetu jama. Rõõmu tekitas erinevate tegelaste ära tundmine, näiteks Carol, kes esimses osas poolvägisi Milneri autosse pandi ja koguõhtu teda oma lapseliku olemisega tüütas. Nauditav oli ka Milneri viimane päev rajal ja muidugi Toadi halenaljakad seiklused Vietnaamis.
Põhimõtteliselt lõppes film sama screeniga, mis esimene osa. Liiga palju American Graffitit.
George Lucase 1973ndal aastal valminud American Graffiti on arvatavasti Ameerika parim meelelahutuslik lihtne noortefilm, mille tegevus viib meid 1962se aasta suvisesse väikelinna, kus kari noorukeid tähistab oma viimast koosveedetud suveööd, kuna kool on seljataga ja minnakse kolledžisse Ameerika eri otsadesse . Film ongi nagu üheõhtu suvefilm, mille tegevus hakkab õhtul ja lõppeb järgmise päeva hommiku tundidel.
Filmi üks peategelastest John Milner on kohalik mehaanik ja linna kiireima autoomanik, kes Cruisib sihitult mööda linna ringi ja otsib uusi naistuttavaid. Ka teda ootab ees huvitav hommik, kuna linna on saabunud võõras, kellel istumise all on Chevrolet One-Fifty. Ega John ei olegi asjade käiguga linnas väga rahul, ilusaid ja vabu tüdrukuid napib, Rock'n'roll on Buddy Holly surmast alates allamäge läinud ja raadiost mängib ainult surfi jama - ajad on lihtsalt muutumas. Igatahes võtab John väljakutse vastu ja varastel hommikutundidel kohtutaksegi Paradise Road`il.
Noor Harrison Ford musta Chevrolet One-Fifty roolis
Terry 'The Toad' Fields sõbralt laenatud autoga kohaliku kaunitari sebimas
Kõigi unistuste drive-in kohvik, kuid filmis oli tegemist siiski ajutise koopiaga õigest Mel's Drive-In kohviku ketist.
Vananev Clint Eastwood otsustas teha veel ühe filmi ja kindlasti mitte viimase. Sotsiaalsetel teemadel pajatava Gran Torino kohta olen lugenud nii head, kui halba - seisukohti on erinevaid, kuid mulle film meeldis, tõsiküll teistsugust lõppu oleks tahtnud näha, aga selle juurde tulen hiljem tagasi. Gran Torino jutustab vananevast üksikust Korea sõja veteranist Walt Kowalski`st, kes oma lastega läbi ei saa, on kindel oma põhimõtetes ning õnnetuseks on ta ka ainuke valge mees oma naabruskonnas, olgu mainitud, et tegemist oli vanasti täiesti valgete kvartaliga, kuid globaliseerumine on teinud oma töö ja vanamees oma vanade põhimõtetega on jalgu jäänud. 
Ameerika patrioodile kohaselt lehvib igapäevaselt ameerika lipp maja küljes ning aiapäkapikk on rõõmsalt möödujatele lehvitamas, kuid pole nagu eriti lehvitada enam ühelegi „õigele” ameeriklasele, sest kõik kohad on immigrante täis ja valgete majade ning pügatud murude tänavast on saanud räämas majade ja lagunevate teedega ghetto.
Tegelikult on ka filmil oma stoory, millel ma väga peatud ei viitsikski, sest minu jaoks pakkus räämas majade ja ameerika valupunktide rõhutamise vaatemängulisus rohkem huvi, kui Korea sõja veterani ja väikse pilusilma omavaheline kiindumus. Kuigi kogu filmi jooksul hoidsin ma hinge kinni, et jumala pärast midagi filmi vaikiva peategelase 1972 aasta Ford Gran Torino`ga midagi ei juhtuks. 
Üheks valupunktiks oli ka Ameerika autotööstuse hääbumine, milles ette kiirustades võiks öelda, et ameeriklased ise ongi selles süüdi, et nad ei ostnud enam ameerika autosid. Hea näide selleks on Kowalsky poeg, kes sõitis Toyota Land Cruiseriga ja mitte lihtalt Toyotaga, vaid V8 mootoriga varustatud isendiga, siin seega ei saa pugeda ka populaarseks saanud bensiini säästmise taha. Walt Kowalski töötas 50 aastat fordi tehases, aga tema poeg müüb nüüd Jaapani autosid.
Nüüd aga filmi lõpu juurde, mille käigus tekkis väike ketserlik mõttekäik: lõpp oleks võinud olla ka Dirty Harry`likult pahade kilide peade purustamine selle sama Springfield M1903`ega, millega ta korra juba maja juures vehkis. „Sõjaajal sai teiesugused sadu auku aetud, asi see nüüd üks majatäis kilidest tühjendada”.
Põhimõtteliselt on selles urban draamas kõik ameerika valupunktid esindatud: kibestunud Korea sõja veteran, alla käinud autotööstus ning immigrantide valgumine kunagistesse headesse elamurajoonidesse.
The Driver on mõnus 70ndate linna pursuit tüüpi film, kus käib kassi-hiire mäng getaway teenust pakkuvad autojuhi ja teda paanlilset vahelevõtta püüdva dektetiivi vahel.
Lisaks on hea vaadata närvilist ja tõsiste näoilmetega seadusemeest, kelle kahtlusalne koguaeg ninaalt napilt ära pääseb, seda muidugi ka kõige lõpus, kui nägu vajub kohe eriti pikaks:
Getaway driverit kehstanud Ryan O'Neal oli jälle täielik rahu ise, ka kõige pingelistemas olukordades:
Lõpus toimub otsustav duel tehasehoones 76`nda Pontiac Firebird Trans Am`i ja 74`nda Chevrolet Stepside vahel:
Õhtul 7meks oli juba korralik rockapildurite punt koos ning grillid, varjud, telgid püsti ja soengud kohendatud. Neljapäevane päev oli bändide poolepealt selline vaba Jammimine, igaüks kel oskuseid jagus võis pilli haarata ja lavale astuda. Tegime ka mõned sauna ja ujumise ringid. Jammimine kestus igatahes hommiku 4ani.
Anders Karlstedt's Rock'n'Roll & ELVIS show
Õhtu algas taas kõva ujumise ja saunaga, millega kaasnes ka palju huumorit muidugi. Päike oli taas välja tulnud ja viimasest õhtust tuli võtta, mida võtta annab. 
Viimasel päeval mahtus kavasse veel Jari isa sünnipäev, Elvise läbiviidud Pulm, mis oli naispoolele üllatuseks ja muidugi veel bände ja niisama mõnusat jammimist. Eraldi tasuks kindlasti välja tuua venemaalt pärit rockabildureid, kes olid koondunud nime alla Neva River Rockets. Lihtalt väga mõnus oli ikka kõik. Suured Tänud ürituse korraldajatele Jarile ja Helile ning nende abilistele. Kohtume järgmine aasta jälle!
Laager pannakse püsti lossihoovi ümbrusesse juba 9ndat aastat järjest. Lossihoovi alale jäävad niiöelda näituse autod, kuid selle ümbruses päris suurel alal on külastajate autod ning väga mõnus on kulgeda erinevate seltskondade vahet, uudistades autosid ja puhudes juttu erinvatest lahendustest. Muidugi seltskondasid on erinevaid ja kõvasti röökiv tilu-lilu disko võib vahest eemale peletada. Meie Dixie nurgal sellel aastal vedas, sest mõlemal pool olid õnneks normaalsed inimsed.
Hea üllatusena oli sellel aastal avatud Janberti ja Aldrationali Custom Works Garaage, milles demoti õhkvedrustusega 48nda aasta Chevy coupe raami.
Lossihoovis sai kuulda ka kiirendus autode häält, mis trumpas üle lava poolt tuleva heli ja pani sisikonna värisma seest. Jõu ja ilu numbreid sai siiski näha alles kolmandal päeval kiirendus võistlusel
Allpool toon välja enda lemmiku, kelle poolt ka hääle andsin : Buick Super 1952.(Soome)
Pühapeäval suleti peatänav ja kulgeti ühes kolonnis nagu vabastajate armee lennuväljale, kus toimus kiirendus, mis pani ka kogu ABCS 2009`le punkti. 
Jääme järgmist aastat ootama!
Maailma kiireim muruniitja, Texas Lawn Mowers Drug Race
Barbecue meistrid
If you want to be marked as an outsider for life – and whatever's beyond life – just come to Texas and say, 'I can't stand barbecue.
Ülejäänud pilte saab kaeda siit
Eraldi märkida tasuks ka kindlasti väike nussimaias kohalik ringitõmbaja Rae, kes kepib kõike mis liigub. Ka rohkest napsust ei ütle tüdruk ära.
Kuid pidu ei kesta igavesti ja Rae võtab oma hoolealla hea tegija Lazarus, kes paneb plika ketti ning otsustab temast inimese kasvatada...
Tegelikult ju Rea ümber tegevus filmis peamiselt keerleski, mitte bluuse - seda küll oli ja tuli, kuid väheseks jäi. Filmi miljöö ja maastiku kaadrid ning soundtrack plaat on jällegi väga mõnusad.
Oskar Lutsu Kevade Southern Edition - tot tot tot - Kodukäija
Kui väikelinnas leiab aset vägistamine, siis ei oodata kellegi selgitusi ega ametliku käiku, vaid haarataksse ohjad enda kätte ja asutakse koheselt neegreid püüdma, et õigulus jalule seada.
Kuna nn kahtlustatava jõuab kohalik sheriff ennem kinni võtta ja jaoskonda toimetata, siis otsustavad klannipoisid niisama vastu tulevate neegerpoiste peal ennast natuke lõbustada üsna jõhkral inimjahil kohalikus metsatukas. Ka vägistamise ohveril ei ole kerge, lisaks juhtunule heidetakse välja ta ka kohalikust "communetyst", kuna tal on nüüd neegri maitse juures.
Filmi kvaliteedile annab natuke tasakaalu peaosas olev Lee Marvin.
Sheriff J.W Pepper - Louisiana - Live And Let Die (1973)
County Sheriff - Arkansas - White Lightning (1973)
County Sheriff - North Carolina - Macon County Line (1974)
Sheriff Roy Childress - Clarksburg, California - The California Kid (1974)
Sheriff Lyle Wallace aka Cottonmouth - Arizona - Convoy (1978)
Sheriff Darl Hardwick - Louisiana - The Badge (2002)
Sheriff Ray Stuckey - Mississippi - Mississippi Burning (1988)
County Sheriff - Louisiana - Easy Rider (1969)
Texas Ranger Jack Benteen - Texas - Extreme Prejudice (1987)
Police Chief Bill Gillespie - Mississippi - In The Heat Of The Night (1967)
Sheriff Buford T. "Justice" - Texas - Smokey and The Banditt (1977)
Sheriff Hoyt - Texas - The Texas Chainsaw Massacre (2003)
Patrolman Collins - Nevada - Vanishing Point (1971)
Patrolman Charlie - Nevada - Vanishing Point (1971)
Sheriff Al Thurman - Tennessee - Walking Tall (1973)
Butt Cutt Cates - Alabama - The Klansman (1974)
Police Chief Jannings - San Paulo, California - Sudden Impact (1983)
County Sheriff - eastern Kentucky - Fire Down Below (1997)
Juba esimesel õhtul sattub ta kohalikus hasartmängu toas konflikti kohalikega, mis päädib suure kaklusega, kus ta suure vastaste osakaalu tõttu vaeseomaks pekstakse ja tee äärde surema jäetakse - Kuid Buford ei ole lihtne mees ja ei kavatsegi asja nii jätta.
Kuna väikelinnale kohaselt maakonna ülbikust Sheriffilt abi ei olegi loota, otsustab ta ise asja korda ajada ja ajabki – tulemuseks maakonna kohtupink, kuid üllatuslikult otsustavad vandemehed – „Not Guilty“.Buford Pusser saab sellest ainult tuult tiibadesse ja otsustab ise kandideerida maakonna Sheriffiks, mida saadab ka edu ja ta osutubki valituks.
Uus mees on valmis platsi puhtaks lööma ja alustab maakonna suurpuhastusega, mis tuleb küll kiiresti ja edukalt välja, kuid maakonna kohtuniku poolt määratud haledad karistused ei mõju kohalikele puskari vedajatele ja hasartmängu kurudele. 
Korruptsioon ja korralagedus siiski jätkub ja kurikaelad ühiste jõududega otsivad kõik võimalike lahendusi, kuidas tülikast Sheriff Pusserist vabaneda – lahenduseks on mehed Alabamast, kes pidid töö kiiresti ja korralikult ära tegema. Kuid ka Alabama meeste kuulid ei taha võta sheriff Pusserit ja mees pääsebki vaevu eluga.
Kohalik pätijõuk saab taas vastulöögi, kaalukauss kõigub taas kord vaskaule, siis jälle paremale, kuni filmi lõpu kulminatsioonini.
Joe Don Baker sobis oma jõulisusega, tugevakehaehituse ja ühele lõunaosariikidele kohase lõustaga Sheriff Buford Pusseri rolli suurepäraselt, tal olid omad põhimõtted ja eesmärk, mida asus kiiresti ellu viima, abiliseks lihtne puukaigas, mis oli temaga alati kaasas – Asus sõna otsesesmõttes kaikaga maakonnas suurpuhastust tegema.
Filmi lõppu tiitrite eel ilmus ekraanile tekst, et tegemist on reaalse looga, mis pajatavad Sheriff Buford Pusseri memuaaridest. Interneti avarustes leiab siiski selgitusi, et filmis ikka kõik 1:1ele ka ikka ei olnud, näiteks tegelikult ei läinud Pusser kaikaga kasiinosse korda looma ja ei peksnud kõiki vigaseks seal ning ka endine Sheriff ei hukkunud katses Pusseri autot enne valimisi teelt välja rammides. Kuid kõik see ei häirinud ja tegi filmi just nimelt põnevamaks –memuaaride vürtsitamine hea maitse tavade piirides. Reaalselt toimusid siiski kahe kurikaela maha laskmine vahistamise käigus. Räägitakse, et filmist on 60% tõsi, mis on päris hea tulemus juba.
Napilt üle 2 tunnine linalugu pakkus rohkel põnevust, ootamatuid üllatusi erinevalt teistest sellistest lõunaosariikide väikelinnade elust pajatavates filmidest, jagus ka huumorit ning mis peamine, film oli kiire kulgemisega, koguaeg toimus midagi, 10 minutilisi kõnelusi üheski kaadris ei peetud – samas vist 70ndateks oli see aeg vist filmides juba möödas ka. Igatahes järjekordselt väga hea linalugu lõunaosariikide väikelinna elust lugupidavale filmisõbrale.
Filmile on tehtud kokku 3 + 1 hooajaline 7me osaga sari. Esimene kujunes hitiks ja ilmselt suuresti tänu Joe Don Bakeri tugevale Karakterile. Part 2 (1975) ja Final Chapter (1977) ei leidnud erilist kajastamist ja ka sari ei õigustanud ennast. Ise muidugi peale esimese osa vaatamist ei kujutakski kedagi teist enam filmi järgmistes osades. 2004ndal aastal on tehtud ka remake, mis ilmselt ei kõlba üldse vaadata.
Tähelepanelik vaataja (või hotelli enda promo) avastas Google eartis Mad Max filmist tundut jälitusauto (koopia muidugi) Ford Falcon XB GT (1973), kui see seiesis Austriaalias Silvertoni hotelli ees New South Walesi piirkonnas. Leid on tõesti ainulaadne ja ilmselt pakkub paljudele Mad Maxi triloogia vännidele vaatamise rõõmu.
Nõel heinakujas - Silverton Hotel in New South Wales, Australia
1. mail toimus kaua oodatud Ameerika päritolu autode kevadkruiis. Autosid oli kokku ligi 300 ja mõned ekseplarid olid väljanäitusel esimest korda. Haruldamatest tasuks mainida kindlasti Ford T Touring 1923, Chrysler Imperial Crown 1958 ja Eesti esimene low-rider Buick Riviera näol. Kogunemise kohaks oli Hotelli Olümpia vastas olev parkla, kust väikeste gruppidena liiguti Pirita Ranna parklasse, et seal veel koos ühiselt muljeid vahetada ja kummi suitsetada - seda viimast jätkus ka ohtralt linna pilti. Mõned pildid enda lemmikutest.
GMC Long Box Stepside `59 - Kastist olid veel puudu heinapakid
Chrysler Imperial Crown `58 - Väga harudlane mudel, väidetavalt toodeti antud ekseplari ainult 4146 tk.
Pontiac Firebird `79
Cadillac Eldorado Biarritz `78
V8 Big Block 8,1 Liitrit ja ca 650 Hp
Ülejäänud pilte saab kaeda siit
Üheks mu lemmik filmiks lapsepõlvest on Mad Max`i triloogia, eriti seeria teine jagu ehk Road Warrior – vist üldse üks Austraalia tuntumaid filme. Kuid sattusin ühe sarnase miljöö ja fiilinguga filmi peale, story on küll teine, aga mõjutusi on kindlasti ja ka osad filmiga soetud inimesed on samad. Näiteksfilmi operaator Dean Semler, eriefektide meister Bob McCarron ja ka varalahkunud näitleja Arkie Whiteley. Kindlasti ei saa ka mainimata jätta soundtracki sarnasust. Igatahes said päikese loojangulised maastikuvõtted koheselt mu lemmikuteks ja nautisin filmist iga hetke, kuigi film ise oli oma olemuselt natuke amatöörlik kohati, jättis ta ikkagi väga hea mulje mulle. Kuid eks vist ongi nii, et Austraalia filmide võlu peitub paljustki vist nendest kaunites maastiku võtetes, kus filmitakse rohkelt tühermaal päikese loojangut ja kaugustesse ulatavaid maastiku vaateid.
Kurja kuulutav päikeseloojang
Hirmutäis öö on kõnnumaal kätte jõudnud
Kõnnumaa päevavalguses
Hiigelkult
Kaks kohaliku känguruküttidest hillibillyt
Topp Gear vast tutvustamist ei vaja, aga kindlasti vajab seda osa nimega American Special, kus Briti parimad naljamehed veedavad oma auto teemalise puhkuse Ameerikas, kulgedes road tripiga Floridast Alabamasse. Kõigil tuhat dollarit taskus, et omale ameerika auto osta.
Jeremy Clarkson tõestab suurepäraselt, et usast saab ka 800 $ eest sõitva kolmanda generatsiooni Camaro.
Richard Hammond otsustab väiksema kastika kasuks.
Luksust armastav James May valib muidugi vana cadillaci.
Seda, mis esimeses bensiinijaamas juhtub, jäävad kirjeldama praegu mõningad pildid:
See lühike 1961 aasta 80 minutiline krimi film ei väärikski ilmselt märkmist, kui seal ei mängiks peaosa Johnny Cash. Vanameister kehstab pandiiti, kes võtab eramajas vangi mõne perenaise ja tema kaasosaline pressib samal ajal raha välja naise mehelt, kes töötab mõnes asutuses kõrgemal kohal. Plaan lihtne - kui teatud kellaks kõne koju ei tule, siis lastakse pantvang maha. Kuid nagu ikka, ei lähe alati kõik plaani päraselt, abikaasa on naise suhtes ükskõikne ega ole huvitatudki raha välja maksmisest ja plaani rikub ka varem juhuslikult koju tulnud perepoeg - igatahes sekeldusi jätkub ja lõpuks läheb kogu plaan vett vedama. Märkimis väärne on veel Cashi tuima ning tõsise näoga kitarri mäng, samal ajal kui ohver on vangistatud ja teab, et teda võib oodata kurb saatus. Perepoja korraldatud lõpu vemp oli samuti väga kaval ja põhjendas ta seda rohke telefiisori vaatamisega, mis oli tolleaeksetele lastele peamine populaarne meelelahtus.
Ameerika raudtee ajalugu tutvustab laulude saatel ei keegi muu kui vanameister Johnny Cash isiklikult. Alustatakse muidugi päris alugsest ehk hoburaudteedest, läbitakse põgusalt areng alates auruveduritest kuni diiseveduriteni. Välja ei jää ka raudteede olulisus kodusõjas. Külastatakse vanu jaama hooneid ja teema päevasid, mille vahele esitab vanameister raudtee teemalisi laule.
Ameerika uhkus
Johnny Cash ühel raudtee teemapäeval Nevadas
Big Jim Ameerika Raudtee hüvanguks töötamas
Ameerika uhkus ja edu alus
Film on sisse filmitud 1974ndal aastal.
1958ndal aastal oli Clarksburg teadatundut kiiruste ületajate stop punkt, sellel samal aastal oli hukkunud juba 7 kiiruseületajat, kes üritasid Sheriff Roy Childressi eest ära sõita. Aga ühel päeval sattub linna võõras, keda kutsutakse The California Kid. Nooruk asub väikelinnas uurima oma venna surma, kes väidetavalt oli sheriff Roy eest ära sõitnud ja ning hukkunud tagaajamise käigus. Kahtlust äratavaks teguriks sai just tema venna auto tagumisel pamperil rammimis jäljed. Sheriff Royle jääb võõras tüüp Tema linnas muidugi kohe silma ja juba esimsel päeval saab ta kirja rikkumise. Tekib olukord Small town sheriff VS stranger in the town. California kid nimiosas Martin Sheen (Badlands) ja sherffi osas Vic Morrow, kes on teisteski filmides sarnast osa mänginud.
Kohalik Sheriff Roy Childress, kes teeb põrguks kõigi kiiruse ületajate elud. Kuid ka temal on oma lugu : Ta naine ja väike laps hukkusid kiiruseületaja pärast.
1957 Plymouth Belvedere
The Californian Kid
Martin Sheen, tuntud rohkem filmist Badlands, kus välimselt nägi välja nagu James Dean
Hot Rod`ded black 1934 Ford three-window coupe
Kohvikuromantika
Final Judgement Day
Maaliliselt ilusaid farmi vaateid ja päikese loojangut on alati ilus vaadata, rohkelt nägi seda filmis Tully, mis jutustab ühe perekonna loo, kus isa kasvatab üksi kahte last ning rutiine igapäeva elu muutub sootuks, kui välja tuleb saladus varalahkunud ema kohta, mis puudutab kõiki pereliikmeid. Filmi jooksul soundtracki osa täidab peamiselt ritsikate siristamine ja tegelasedki võib ühe käe sõrmedel üle lugeda. Kuid ometi oli tegemist väga südamliku Americana looga, mida kaunistas rahulikult aeglane farmi elule omane tempo.
Meenutamas varalahkunud naist
Don`t mess with Old Men
Noorem perepoeg
Vanem perepoeg ja kohalik südamete murjda
Tüdruk naaber farmist
Kapotiromantika
Kuigi väidetavalt "ponycar" pontiac Trans Ami tegi massidele kuulsaks kulutussari Knight Rider (1982-1986), julgeks ma natuke siiski vastu vaielda, sest seda sama GM toodangut võis näha juba 5 aastat varem filmis Smokey And The Bandit (1977) ning ka järgmises kahes osas oli must "ponycar" esindatud, Smokey and the Bandit II (1980) ja Smokey and the Bandit Part 3 (1983). Igal järjestikul filmi tegemise aastal söötis GM filmile oma uusima mudeli ette - igatahes hea promo projekt. Filmist kujunes ameerika rekkameeste lemmik ja kui vahest siiamaani pühapäevati TV3 suvatseb näidata, siis ei vaheta ka ise kanalit.
1977 Pontiac Trans Am (Teine generatsioon) 
1980 Pontiac Trans Am (Teine generatsioon) 
1983 Pontiac Trans Am (Kolmas generatsioon) 
Karjuvat ülekohut ja abitust on kõige raskem vaadata ning eriti just siis, kui ohver ei ole seda tõesti mitte kuidagi välja teeninud, kuid just sellist asja näeb filmis An American Crime, mille tegevus viib meid Indiana osariigi 60ndatesse aastatesse. Kus antakse kaks tütarlast põhimõtteliselt täiesti võõrasse väikelinna paljulapselisse perre paariks kuuks hoiule. Pereema aga osutub vaimselt ebastabiilseks ja mõneaja pärast leiab üks tüdrukutest ennast maja keldrist luku tagant. Lisaks veidratele ja põhjendamata karistusviisidele leivad kohalikud lapsed tüdrukus head piinamise võimalust, käiku lastakse üsna võikad piinamise viisid, alates sigaretiga kõrvetamisest kuni kuuma haaknõelaga torkimist.
Silvia
Kasuema ja tema boyfriend
Talle meeldis Silvia, kuida ometi vaatas kõike külma südamega pealt ja osales ka ise piinamistel
Kohalikud lapsed oma rõvedusi korda saatmas
Väike elevil saatan oma tegude üle rõõmu tundmas
Väike õuduste maja
Väidetavalt oli tegemist tõestisündinud looga ja filmi lõpus said kõik piinajad realse vangla karistuse ning filmi jutustaja ehk kannatanu Silvia lõpu sõnad olid: Tahaks loota, et kõik minuga juhtunu polnud ilmaasjata – ma loodan ka!
Väikelinnade elu on alati kummaline olnud, nagu väiksed omaette maailmad ja üheks kummalisemaks paigaks on kindlasti Twin Peaks, väike piirilinn kanada-ameerika piiri ääres. Lihtsate inimeste igapäeva elu pööratakse peapeale, kui leitakse surnud tütarlaps nimega Laura, linna sõidab kohale FBI agent, kes asub asja innukalt uurima. Kirevaid karaktereid ja keerulisi mõistatusi igal sammul, igas inimeses. Need kaks nädalat, millel sarja järjest vaatasin, peaigapäev mitu osa, hakkasid need kummalised inimesed väga meeldima, oleks nagu ise ka seal olnud – igatahes elasin väga sisse ja seega toongi mõned lemmik tegelased välja.
FBI eriagent Dale Cooper – üks kõige normaalsemaid FBI agente, keda olen filmides kohanud. Tõelise pühendumisega töö juures ja ei öelnud kunagi ära heast kohvist. Kuigi kohe esimeses osa alguses ütles ta kohalikule sheriffile: „Paar asja peab kohe selgeks tegema. Parem on see otse välja öelda. Kui Büroo asjasse kaasatakse, siis Büroo ka juhib seda uurimist. Te hakkate mulle töötama. Mõnikord on kohalikul õiguskaitsel sellega probleeme”. Selle põhjal arvasin, et Cooperi suhe Twin Peaksiga kujuneb teravaks, aga õnneks kulges kohe kõik algusest peale hoopis meeldivamalt
Aseseriffid Andy Brennan ja Tommy 'Hawk' Hill - täielikud vastandid väikelinnade mölakatest korravalvuritele, kelle eesmärgiks on iga võõra olemine ebamugavaks teha
Madeleine Ferguson ja Donna Hayward - tublid neidu, kes asusid ise omal käel Laura Palmeri mõrva uurima
Lucy Moran – lapseliku olekuga dispetšer Lucy tegi alati tuju heaks oma jutu ja täpsete asukoha kirjeldustega
Väga südamliku olekuga kohviku Double R omanik Norma Jennings ja tema kurikaelast mees Hank
Onu Leland Palmer ehk saatan ise
Major Garland Briggs - alati vormis, alati arukas, alati kaine ja tasakaalukas. Suutis isegi huligaansit pojal silma märjaks võtta oma jutuga
Big Ed Hurley ja tema kummaline naine Nadine 
The Log Lady ja tema puuhalg, kes teadis ja nägi nii mõndagi
Kohalik suurärimees Benjamin Horne, kellele kuulus ka ühe silmse Jacki klubi
Toa teenindus " ma tean sind kusagilt
One Eyed Jack
Lõpetuseks võiks öelda, et Cooperil oli õigus, kui ta ütles järgmised laused: Olen Twin Peaksis alles lühikest aega olnud. Aga selle aja sees olen kohanud sündsust, au ja väärikust. Siin pole mõrv anonüümne sündmus. See pole statistika, mida päeva lõpuks kokku võtta. Laura Palmeri surm on mõjutanud iga mehe, naise ja lapse elu, sest elu omab siin tähendust, iga elu. See on elulaad, mille arvasin maa pealt juba kadunud olevat, aga see pole. See on siin samas Twin Peaksis.
Hud (Paul Newman) elas ühes väikses maakoha üksildase farmis koos vananeva isa, nõbu Lonni ja majapidajannaga. Hud armastas rohkelt viskit juua, roosa Cadillaciga ringi sõita, võõraid naisi näppida ja muidu linnapeal laiata, lisaks kõigele oli ta närvilise olekuga ja pisut ülearu akresiivnegi – ühesõnaga kohalik Macho mees.
Farmi üksluine elu muutus päevapealt, kui veise karja hulgast leiti surnud isend, Hud tahtis asja maha salata, kuna teadis, et see on kogu farmi surm. Vanakooli raudvara Homer aga ei saanud nii ja andis asjale ametliku käigu, mille tulemus oli kõigile ette teada. Pinged kasvasid, viski pudel tõusis järjest tihedamini suule ja ära ei jäänud ka pahandused ja purjus peaga ületatud piirid…
Lisaks teistele naistele, meeldis Hudile ka kokk ja majaabiline Alma (Patricia Neal). Ühel järjekordselt joomatuuril otsustab Hud vägisi majaabilise ette võtta, kuid päris nii kaugele ta õnneks ei jõudnud.
Minu jaoks oli film pigem selline tapeedikas, mida kõlbab vaatadata pühapäeva päeval, kui argipäeva õhtul. Filmile on välijastatud 3 oskarit.
Ja vanamees ei elanudki üle oma karja kaotust….
Selle 162 minutilise filmi dvd karbi kaant ehivad tuntumatest nimedest järgmised : Carroll Baker, Lee J. Cobb, Henry Fonda, Carolyn Jones, Karl Malden , Robert Preston, Debbie Reynolds, James Stewart, John Wayne jne. Nii palju kuulsaid nimesid ühes filmis – ei saanud juba ainuüksi selle pärast vaatamata jätta ja westerni huvilisena meelitas ka filmi pealkiri, mille põhjal oli loota palju indiaani lahinguid ja üldse lääne metsikut vallutamist.
Läände suunduv perekond laeva ootamas
Film algab ühe perekonna läände suundumisega ja seal kohanemisega. Teismeline peretütar on filmi lõpuks vanaema, kes elab juba Arizonases oma rantsos. Film jookseb kiirelt üle kogu lääne arengu, mille vahele jäävad pikad karavanidega läände õnne otsima tulnute hordid, mida ründavad muidugi indiaanlased. Hiljem sõlmitakse indiaanlastega muidugi rahu. Korduvalt kajastatakse ka raudteede ehitamised, mis väidetavalt ongi „lääne” edu alus ja mis tegi üldse Ameerikast superriigi. Välja ei jää ka pühvlite küttimised ja lindpriide röövretked linnadele ning rongidele. Uute linnade tekkelood esimeste telkide püstitamisest ja muidugi mõista kulgetakse kiirelt üle ka kodusõjast. Ka üks armastuse lugu leiab kogufilmi jooksvalt kajastamist.
Ühe filmi sisse on pandud väga palju erinevate western filmide teemasid.
Eraldi pluss punktid annaks filmi soundtracki eest, mis oli väga võimas ja andis filmile palju juurde. Eriti mõnusalt mõjus Debbie Reynolds - Home In The Meadow, mida kuulis filmi jooksul korduvalt erinevates kontekstides.
Away, Away
Kui raod movidest kusagil räägitakse, siis ei jää kunagi välja truckeritest pajatav Convoy, peaosas Kris Kristoffersoniga. Mis on vaieldamatult klass oma ette. Kolme truckeri sündmuste jada saab alguse teeäärsest kohvikust, kus sattutakse kohaliku sheriffiga pahandustesse, puhkeb korralik kaklus, mille tulemusena ollakse sunnitud Arizona osariigiga hüvasti jätma. Algab põnev ja sündmuste rohke liikumine convoys, millele lisandub järjest rohkem ja rohkem rekkaid, teeäärsete linnade inimesed elavad läände siirduvale convoyle kaasa, sekkub ka FBI ja kohalik Senaator, kes plaanib tekkivad olukorda valimiste huvides enda kasuks pöörata. Road Blocke ja sekeldusi jagub kuni filmi lõpuni ja selle eest hoolitseb isiklikult vanakooli altkäemaksu maias sheriff Cottonmouth.
Sheriff Cottonmouth: Veoautojuhid - Nad on lihtsalt saast.
Rekkakabiini romantika: Siin Mississippi Välk. Elus vajate te ainult kolme asja: kiireid autosid, lõdva püksikummiga naisi ja kiirtoitu.
Natuke naljakas kantrimuusikale vahele kuulata oli klassikalist muusikat tseenis, kus näitas aegluubis kõrvalteedel kruusas sumpavaid rekkaid ja üle katuse veerevaid politsei autosid. Samamoodi häiris ka baaris truckerite ja politsei vaheline kaklus, kus näidati samuti löömingu teravaaid palasid aegluubis.
Senaator: Nad on veoautojuhid! Need masinad hoiavad meie maad elus.
Stuntman Mike ei olnudki esimene, kes oma autole tigeda pardi embleemiks pani.
Sattusid kätte kaks ühesuguse kujundusega DVD`d „White Lightning” ja „Gator”, mõlemal uhkelt peal palju Ameerikale omast ja Burt Reynolds. Otsustasin ära vaadata mõlemad, WL enne ja Gator peale ja hiljem selgus, et just seda pidi pidigi need vaatama, kuna Gator on White Lightingule järg. Juba filmi alguses jooksid mu lemmik kaadrid, kus mööda poolsoist jõge sõuavad kanuudega tüübid, kaabud peas ja relvad taeva poole sirutatud – tundus minu film olema ja ette kiirustades võib öelda, et peaaegu oligi. Eraldi poonus punktid intro loo eest, mis sobis selliste kaadrite taustaks suurepäraselt.
Filmi järg Gator oli juba tunduvalt nõrgem, kui „White Lightning”, kuid hea üllatusena oli filmis Kantrimees Jerry Reed, kes on tuntud Banditist kui rekkajuht nimega „Snowman” - ehe Ameeriklane. Meeldejäävamaks episoodiks oli filmi alguses kaatritega kihutamine soises jõestikus, mis meenutas kohati lõiku Bondi filmist „Live and Let Die” (New Orleans). Gatori juures rohkem ei peatukski ja kindlasti tasub ka see järg ära vaadata ja soovitavalt järjest - White Lightning ja Gator peale - muidu jääb teine osa lihtsalt pisut nõrgaks.
Arvan, et White Lightning oli Reinoldis parim etteaste, mida ma üldse näinud olen ja IMBDs jäi silma ka kommentaar: „If You Haven't Seen "White Lightning" You Haven't Seen Burt Reynolds” 
A time when laughing was easy – nende sõnadega on kaunistatud filmi Macon Country Line poster ja täpselt nii see film hakkaski. Noored uljaspead teevad kohvikus külma arve ja seovad sherifi auto ketiga postikülge kinni – nalja kui palju. Ja nii umbes 20 minutit veel, kui nad sattuvad väikelinna, kus auto rikke tõttu peavad pidama jääma ning jäävad silma kohalikule lõuna osariikide sherifile, kes annab viisakalt mõsta, kui auto korras, siis tagasi vaatama minema siit – noored nõustuvad. Igati mõistlik vastuvõtt võõrastele tolleaegsetes väike linnades 50ndate Ameerikas. Rahulikult alanud film hakkab võtma süngemat võtit, kui samal ajal on linnas kaks psühhopaati, kes tapad kohaliku sherifi naise…sellest hetkest hakkab põnev sündmuste jada, mis tekitas ka minus abitu oleku, oleks nagu tahtnud öelda, et need noored ei ole süüdi ja näidata tõde teadvale maakonna politseile õige tee kätte - peatamaks kohaliku sherifi kättemaksu. Kõik oli asjata, kuid tõehuvides võib ära mainida, et pärast tuleb kõigil üksteisele otsa vaadata ja tõele aru anda. Kõik ei jäänud ellu ja just nimelt filmi lõpp oli üllatuste rohke. 
Vaatasin mõni aeg tagasi Viasati pealt dokumentaalfilmi mis rääkis 40/50ndate puskari vedajatest Ühendriikides. Selleaegne miljöö oli lavastatud ning asjadele andsid kommentaari tollased puskari vedajad ise, kes noorte meestena ehitasid oma autod võimsamaks kui maakonna sheriffidel ja sõitsid lihtsalt toore jõuga eest ära. Lisaks värviti autosid üle mitu korda kuus ja päevasel ajal linna vahel tiirutades olid autode taguotsad üleval, aga õhtuks olid need korralikult vastumaad, sest puskar oli sees ja pursuit võis alata. Korralikus vanuses tüübid meenutasid asja naljaga, et „olid alles ajad vanasti”. Praegustel vanaisadel on ,mida lastelastele rääkida. Tekkis kange tahtmine mõnda sellist filmigi näha, aga "Smokey & Bandid" ning "Hazzardi poisid" ei tulnud kõne allagi, sest tahtsin näha midagi ehtsat ja krimivõtmes ning 50ndatest. Juhuslikult sattus kätte Thunder Road (1958), mille vaatamise kasuks otsustasin puhtalt DVD karbi kaane järgi, teadmata , et tegu on just sellise filmiga.
Peategelast kehastas krimi filmidest tuntud Robert Mitchum, kes sai ka siin oma rolliga suurepäraselt hakkama. Suhtumine, liigutused ja jutt oli kõik väga nauditav. Eriti mõnus oli veel see, et filmis mängis ka tema poeg James Mitchum. Väliselt võrdlemisi sarnased - nagu isa, nõnda poeg. Tõsi küll, filmis oli ta venna rollis.
Tegemist oli siis nii-öelda mägedes elava ja tegutseva perefirmaga, mille tegevusse sekkus lisaks puskaripolitseile veel suurlinna gängsterid, kes tahtsid väikest pereäri üle võtta, plahvatamata ei jäänud ka pommid. Korraliku pursuiti jäi minu jaoks natuke väheks - oli filmi alguses ja ka keskel, kuid kogu filmi aja ootasin , millal tuleb see suur lõpu „hot pursuit”, mis jäi aga tulemata, kuna kaval puskari politsei vedas jälituse alguses juba siili teepeale, mis päädis peategelase surmaga.
Vanale ameerika filmile oli kõik kohane olemas : söögilaua palve, kiired autod, suitsetavad peategelased, stuudios filmitud autosõit ja aeglased kaadri vahetused.
Ameeriklaste kevadkruiisile valisin taustaks muidugi mõista filmi muusikat - Pulp Fiction, Vanishing Point, Death Proof ja Smokey and Bandit. Tõsi küll, kuulata jõudsime nendest ainult kahte, sest V8 koor oli antud hetkel kõrvadele ilusam kuulda. Masinast sai võetud kõik ja pidas vastu ka ilusti. Lemmikuteks osutusid 49nda aasta mercury, new yorki taxo, smokey & banditi teise generatsiooni Trans Am ja esimest korda nägin ka oma silmaga väga heas korras Challengeri, mis kahjuks ei olnud valge. Tulevikus loodan kindlasti näha ka Oranzi 69nda Chargerit General lee (Dukes of Hazzard) ja 70nda Chevy Nova Cupeed (Death Proof). Muidugi mõista oli teisigi palju toredaid masinaid. All pool mõned eelpool mainitud lemmikud:
