Väikelinnadega on ikka sedasi, et seal elades teavad kõik sinust kõike ja ometi ikkagi mitte midagi, nagu läks ka abišherif Lou Ford’iga, kes armastas salamahti naisi surnuks peksta. Ta lihtsalt pidi seda tegema ja kõik. Kujunduselt oli film tõesti ilus, taevas säras päike, raadios mängis rockabilly ja tänaval veeresid laisalt vanad 50'ndate autod. Temperatuur oli umbes 91.4 F ja nii mõnigi mees pühkis otsaeest valge taskurätiga pidevalt higi. Nagu ikka asusin filmi vaatama sellest mitte midagi eriti teadvat, tundus tavaline 1 mõrvaga šhokeeritud väikelinna lugu.
Kuid üsnapea sai selgeks, et film küllaltki jõhker ja võttis isegi mind diivanil asendit vahetam, sest kuidagi ebamugav oli olla, kui esimest naisterahvast brutaalselt surnuks peksti ja veel, kui rahul olev nägu seda tegevust saatis, ise veel samal ajal rääkides, et kõik saab korda kallis – väga hästi esitatud.
Muidugi oli kohtasid, mis mulle ei meeldinud ja selleks oli peamiselt filmi lõpp, sest see tundus kogu selle tugeva filmi juures suht lapsik. Oma versioonina oleks välja pakkunud, et peale vabanemist viiakse Hr. Ford Mr Chester Conway privaatsele sesioonile kusagil farmis, mis oleks üldise vägivalla lainega väga hästi passinud minu arust.
Seda juttu siia kirjapannes selgus mu jaoks veel fakt, et film oli PÖFF 2010 kavas.
0 comments:
Postitage kommentaar