Drive

Järjekordselt on mul suurimalt heameel tõdeda, et ka uuel ajal tehakse häid filme. Juba teine leid sellel aastal, nimelt on erinevatest filmi blogidest silma jäänud neo-noir film Drive, mis kerge taustauuringuga tundus, et meenutab mulle filmi Driver. Päris sama muidugi ei olnud, aga teema oli üks, nimelt mõlemas filmis pakkus peategelane getaway teenust. Rohkem paralleele praegu peale peategelasete teatud sarnausese ei tahaks tõmmata, kuna tehniliselt on ikka tegemist täieesti erinevate filmidega. Võimalik, et tegemist on minu jaoks aasta filmiga, sest midagi nii head ma sellest aastast veel leidnud ei ole.

Tehniliselt oli see film ikka tõesti super, aeglased kaadrivahetused ja pikad vaikuse hetked peale dialooge. Mulle jubedalt meeldivad sellised kaadrid, kus filmitakse tegevust autost ja tahavaate peeglist on näha juhi nägu, neid jagus siin filmis küllaga.

 

Sisu oli samuti kaasahaarav, põnev lugu, mis võib-olla kannatamatu vaataja jaoks venis, kuid mulle sobis see suurepäraselt, sai nautida ja analüüsida iga hetke filmiest. Vahepeal päris võikaks kiskunud senaariumi tasakaalustas õrnake tütarlaps Irene, kes vaikides mõjus kõige veenvamalt.

Soundtracki pool oli ka kõik ilusti paigas, kuigi polnud tegemist mu lemmik muusikaga, siis sellest hoolimata sobis see sinna suurepäraselt ja midagi muud hetkel ei oleksi ette osanud kujutada, võib-olla midagi Lalo Schifrini või Thomas Newmani loomingust oleks samuti passinud sellise filmi taustaks.