Strangers on a Highway

Attack on Terror: The F.B.I. vs. The Ku Klux Klan

2012-01-24T09:44:00.001+02:00

Neeger kommunistide invasioon on Mississippi osariigis hoogu võtmas ja valgete anglo saxo ameeriklaste kangemad pojad võtavad õiguse mõistmise enda kanda. Kaigast saavad tunda valimatult kõik neegrid ja neegri armastajad. Karistus talgute käigus läheb kaduma ka kolm kodanikeõiguste töötajat, kelle põlenud autovrakk leitakse mõned peävad hiljem metsatukast. Kuigi kohalikud saavad aru, et on minudud pisut kaugele, ei julge ega taha nad juhtunust F.B.I.'le rääkida.F.B.I. kaasab kõik jõud ja asub kogu maakonda ülsse kaevama, kuid väigvald jätkub. Jah, see on tuttav lugu, Mississippi Burning on tehtud sama case'i järgi, kuid antud "õppefilm" valmis juba 1975'ndal aastal ja vürtsitatud originaal fotode ja karmi jutustaja häälega, kes vahepeal vaatajele taustalugu jutustab, mida kõike saadab dramaatiline muusika.

Arvestades, et tegemist on väikse eelarvelise halva kvaliteedilise tv-filmiga, siis näitlejad annavad endast parima, päris ehe lõuna värk ikka, dialoogid vanadele traditsioonidele kohased ja Ned Beatty (Deliverance) on oma lõuna aktsendiga kindlalt omal kohal.

Here are Twenty Reasons WHY you should, if qualified,join, aid and support the White Knights of the KU KLUX KLAN of Mississippi: Leaflet Circulated by the KKK in Mississippi in 1964

Coupe de Ville

2012-01-21T09:07:00.002+02:00

Kolm venda, kellest üks on sõjaväelane, üks üliõpilasest dreamer ning kolmas rahutu rebel, saavad isa karmil käsul ülesandeks toimetada Detroidist Miamisse ema 50ndaks juubeliks kohale 1954 aasta Cadillac Series 62. Karmi käega isa on harjunud usaldama ainult oma vanimat poega ehk sõjaväelast ja paneb tema täielikult vastutama missiooni eest. Sõjavälise juhtimisharjumusega närvilisel Marvin’il on raske harjuda ja vabalt suhelda oma nooremate vendadega, keda ta polnud ligi 5 aastat näinud. Vaieldakse samamoodi edasi nagu kooli ajal ja sõit tõotab tänu omavahelisele läbisaamisele väsitav.

See film on pigem selline kolme venna omavaheliste suhete lugu, kui klassikalises mõttes road movie. Pahandustesse läbisõidul kohalikega ei sattuda, vaid pigem näägeldaks oma vahel. Ainult korra tuleb kohalike võimuorganitega tõtt vaadata, aga ka see väike intsident laheneb rahumeelselt, pigem tuleb muretseda sellepärast, kuidas auto ühes tükis ema juubeliks kohale toimetada, sest kõik kolm indiviidi, vaatamata oma erinevatele karakteritele, on enda arust kõige õigemad mehed seda ülesannet täitma.

Filmi asusin vaatama kerge eelarvamusega, et mingi 90ndate tv käkk, kuid tuli tõdeda, et ei olnudki väga igav, vaatamist jagus ja filmi teises pooles vendade omavaheline "sula" tegi selles hoopis täitsa hea perefilmi.

Kes nüüd Marvinit ära ei tunne, sellel pole jõule olnud...

A History Of Violence

2012-01-17T10:35:00.001+02:00

Tugeva ja ühtehoidva kommuuniga Indiana väikelinna idülli lööb laiali linnast läbi sõitvad jõhkardid, kes otsustavad vägivaldselt kohaliku kohvikut röövida. Nende üllatuseks osutab eriti visa vastupanu kohvikus töötav kohalike inimeste poolt tunnustatud ja lugupeetud pereisa Tom, kes paari hüppega paugutab mõlemad kurikaelad auklikeks eriti jõhkral moel. Mehest saab üleöö kangelane, ajalehe esikaan ja televisiooni tähelepanu oli üleriigiliselt tagatud, see ongi ameerika kangelane.

Kuid värskelt kroonitud kangelast vaevab miski, ta ei taha liigset tähelepanu ja muutub järjest rahutumaks ning selleks on ka põhjust, kui kohale saabuvad tundmatud mehed Pennsylvanist, kes kutsuvad teda Joey’iks. Tom ajab tagasi, et tema ei tunne neid inimesi ja pole kunagi Philadelphias viibinudki, kuid võõraste järjekindlus ja detailide rohkus paneb kahtlema ka Tomi naise Edie oma abikaasa tegelikus identiteedis.

Vägivald ja sex on alati käsikäes käinud, seega oli filmi vürtsitatud ka mitme seksi stseeniga, millest üks toimus kõrgete astmetega puutrepil, millest Maria Bellol olid pärast seljal verevalumid ja üldse mõjus Bello cheerleadersi riietuses tõsiseltvõetava MILF'ina. Ulakamatele filmisõpradele võib öelda, et filmi lõpupoole lippad Bello korraks täiesti alasti ringi.

Üllatavalt kõrge IMDB hindega thriller oli üldjoontes väga nauditav, kuid kahjuks kiskus lõpu revenge natuke liiga lihtsaks ja sirgjooneliseks actioniks kätte.

Return To Macon County

2011-12-21T12:21:00.000+02:00

Kui ma aastad tagasi vaatasin Macon County Line'i, siis olin sellest sedavõrd vaimustatud, et tahtsin ka kohe järgmist osa vaadata, mida õigupoolest seob esimese filmiga ainult ühine maakonna nimi. Seega reaalselt täiesti teine film, aga siiski mõnes mõtes sarnane ja sama käekirjaga. Filmi ei õnnsetunud kahjuks kusagilt muretseda ja nii see tookord ka jäi. Kui nüüd lõpuks õnnestus saada DVD formaadis kaabeltelevisooni pealt lindistatud versioon, siis oli õnne küllaga. Korralik homemade custom cut. Kuigi Return to Macon County'st ei räägita sedavõrd palju, kui esimesest osast, oli minu jaoks võib-olla isegi mõnesmõttes muhedama rockabilly noortefilmiga, just selletõttu, et seal ei olnud nii palju karjuvat ülekohut ja oli selline kergem vaatamine, rohkem rõhku muusikal ja autodel ning selle aja noorte kultuuril - just for fun!

Kaks sõpra sõidavad Californaisse drag race'ile osalema, teepeal võtavad nad endaga kaasa ühe baarist "hullu" tüdruku, kes tõmbab neile korralikult jama kaeala, sekeldustesse sekkub ka kohalik Sheriff, kes teeb sellest omale isikliku teema ning lisaks marus sheriffile asuvad noori jälitama ka kohalikud drag race'rid, kes ihuvad hammast kollase Chevy peale. Tähtis on ületada saatuslik Macon County Line, kuid kas seekord sellest piisab?

Piltidelt on kindlasti juba ära tuntavad poisikese eas Don Johnson (Miami Vice) & Nick Nolte (48 Hrs.). Näitlejaid, keda oled muidu ainult keskealisena oma rollides näinud on väga hea vahest avastada sellistest filmidest ja Johnson mõjus eheda libekeelena noortele plikade ees.

Muidugi oli filmi lõpuni kerge pinge õhus, et kas läheb samamoodi nagu eelmises filmis või mitte. Minu arust on tänuväärselt vähe sellest teisest osast räägitud, kindlasti jääb ta ka mõnes mõttes esimese osa varju natuke leebema storyga. Filmi soundtrack on samuti ülihea ja läbi filmi kõlavad ühed rockabilly parimad lood selle otseses mõttes, mõned näited: I'm gonna be a wheel someday, yakety-yak, Waitin in school, Tallahassee Lassie jne, mis toetavad mööda maanteed kihutavad kollast chevy suurepäraselt. Lisaks muudele tolleakestele kommetele näeb tõetruud cruisi mööda väikelinna ja kogunemist burgeri restorani ees ning pahade poiste lemmikut illegal drag race'i. Tõeline noortele mõeldud ajastu road movie!

Mr. Macon County Line isiklikult

The Chase

2011-12-20T17:30:00.001+02:00

Kui film hakkab hea taustamuusikaga, mis saadab vanglariietuses mööda sood põgenevat noormeest, keda ajavad taga klähvivad koerad ja püssidega korravalvurid, siis on tegmist õige filmiga. Tegevus viib meid 50'ndate Texase väikelinna, mille elu läheb kihevile uudise peale, et vanglast on jooksu pannud kohalik huligaan Bubber (Robert Redford). Kuna põgenemisel saab ka surma üks inimene, siis võetakse asja täie tõsidusega ja püha üritusse sekkub ka kogu purjus linnarahvas, sest nädalavahetus on just hoogu sisse võtmas.Iga kodanik tahab ninapidi juures olla ja ka kuulujutud levivad kiiresti, tagaselja mõistetakse juba tapmise eest kohut. Kuid Sheriff Calder (Marlon Brando) võtab asja tasakaalukalt ja soovib, et asi laheneks kenasti, kuid kas seda tahab ka üle jäänud rahvas ja linna ninamehed?

Vähe sellest, et kogu linn sekkus, ei oldud ka rahul ka Sheriffi töökorraldusega ja kõvemad suurkonserni mehed ei pidanud ka paljuks sheriffi läbi peksta, et talt põgeniku kohta lisa informatsiooni saada.

Filmist ei puudunud ka vanadele traditsioonidele omast lõunaosariikliku kasvatust...

Moonshine County Express

2011-11-30T13:50:00.001+02:00

Peale „moonshiner Pa“ tapmist rivaalitseva jõugu poolt, otsustavad kolm õde (Susan Howard, Claudia Jennings, and Maureen McCormick) tehase uuesti püstipanna ja vaatamata kõigile raskustele äri edasi ajada. Lisaks jäi puskari kuningast veel järgi korralik kogus juba valmis villitud maakonna parimat puskarit, mis tuleb kiiresti nüüd laiali vedada. Selleks võtavad tüdrukud pisut laenu, ostavad ühe maakonna kiireima auto ja palkavad autorooli maakonna parima juhi. Rivaalid muidugi nii kergelt alla ei anna ja üritavad vahendeid valimata plikasid maapealt pühkida, aga need puskari inglid osutuvad üheks kuradima kõvadeks preilideks ja nii kergelt juba alla ei anna.

Tegemist oli korraliku Hillbilly kinoga, soundtrackiks plönniti Bandžolt ja lõunale omane aktsent saatis igat vestlust. Car chase jäi küll pisut nõrgaks, aga muu kompenseeris seda "Moonshine" lugu.

Don't Mess with Moonshine Queens!!!

Fear Is the Key

2011-11-27T12:12:00.001+02:00

Car chase filmide otsingul sattusin üllatuslikult väga põneva krimifilmi otsa, mille alguses peetakse maha kõva „hot pursuit“, mis kestab oma 13 minutit ja punase Ford Gran Torino roolis on ei keegi mu, kui Barry Newman. Esimestel minutitel saab juba selgeks, et mees on rohkem hullunud, kui 2 aastat varem valge Dodge Challengeri roolis, tal ei ole lihtsalt enam midagi kaotada. Sisu poolest on esimesed 10 minutit on täiesti arusaamatud, aga see tõmbab kaasa, siis järgneb kõva kihutamine, mis on kindlasti üks paremaid, mida nähtud ja alles ca 45'ndal minutil hakkab aimu saama, et miks ja kus ja milleks.

Paha mehe rolli teeb seekord John Vernon, kes on meile tundub peamiselt TV sarjadest. Peale kihutamist hakkab lugu lahti rulluma ja see on üsna põnev, nii, et tegemist on ka lisaks korraliku krimifilmiga.

Minule tundub ,et seda filmi on tugevalt alahinnatud, kusagil eriti sellest kirjutatud ei ole ning eriliseks "car chease" filmiks teda kunagi peetud ei ole, aga nagu ma mainisn, siis ca 13 minutit kestev „hot pursuit“ on üks kõvemaid, veenduge ise:

Q : What kind of moron leaves the windows open and the keys in the ignition of a Torino GT?

A: Later in the film, it's explained that the "conveniently available" car was SET UP to be that way

Mul ei ole midagi kaotada...

Blazing Magnum

2011-11-23T10:34:00.001+02:00

Kuna detsember on Hot Rod & Car Chase Special kuu, siis vaatan ja blogin ainult sellised filme. Esimesena sattus kätte Itaalase Alberto De Martino tehtud krimi film, mida on vürtsitatud rohkete lööma ja auto lõhkumise stseenidega. Korralik B-kategooria action 70ndatest. Erinevates regioonides on antud üle 10ne erineva nime filmile, aga tuntumad on siiski "Blazing Magnum" ja usa video versioon "Strange Shadows in an Empty Room". Kui seda kellelegi ühe lausega kirjeldada, siis ma ütleks, et see on vaesemehe Dirty Harry.

Tegevus toimub Kanadas, kus depressioonis ja meeleheitel olev politseikapten otsib oma õe mürgitanud mõrvarite jälg, kasutades selleks kõiki võimalike vahendeid. Kuid peab kahjuks vaikselt tõdema, et vaikne õeraasuke ei olnudki tegelikult ise ka kõige puhtam leht päevikus.

Mängu segatakse ka kamp transvestiite, mille käigus viiakse läbi korralik lööming.

Pakutav Car Chase küündib täiesti Bullitti või The Seven-Ups tasemele ja üldse oli film üllatavalt vaadatav.

Drive

2011-11-21T14:09:00.001+02:00

Järjekordselt on mul suurimalt heameel tõdeda, et ka uuel ajal tehakse häid filme. Juba teine leid sellel aastal, nimelt on erinevatest filmi blogidest silma jäänud neo-noir film Drive, mis kerge taustauuringuga tundus, et meenutab mulle filmi Driver. Päris sama muidugi ei olnud, aga teema oli üks, nimelt mõlemas filmis pakkus peategelane getaway teenust. Rohkem paralleele praegu peale peategelasete teatud sarnausese ei tahaks tõmmata, kuna tehniliselt on ikka tegemist täieesti erinevate filmidega. Võimalik, et tegemist on minu jaoks aasta filmiga, sest midagi nii head ma sellest aastast veel leidnud ei ole.

Tehniliselt oli see film ikka tõesti super, aeglased kaadrivahetused ja pikad vaikuse hetked peale dialooge. Mulle jubedalt meeldivad sellised kaadrid, kus filmitakse tegevust autost ja tahavaate peeglist on näha juhi nägu, neid jagus siin filmis küllaga.

Sisu oli samuti kaasahaarav, põnev lugu, mis võib-olla kannatamatu vaataja jaoks venis, kuid mulle sobis see suurepäraselt, sai nautida ja analüüsida iga hetke filmiest. Vahepeal päris võikaks kiskunud senaariumi tasakaalustas õrnake tütarlaps Irene, kes vaikides mõjus kõige veenvamalt.

Soundtracki pool oli ka kõik ilusti paigas, kuigi polnud tegemist mu lemmik muusikaga, siis sellest hoolimata sobis see sinna suurepäraselt ja midagi muud hetkel ei oleksi ette osanud kujutada, võib-olla midagi Lalo Schifrini või Thomas Newmani loomingust oleks samuti passinud sellise filmi taustaks.

A Kiss Before Dying

2011-11-15T14:07:00.001+02:00

Tüüpiline 50’ndate kolledži krimka, kus ilma isata kasvanudperepoeg tapab oma tüdruksõbra, kuna ei taha tüdruku raseduse tõttu oma elurikkuda, pealegi oleks tüdruku vanemad sellele vastu. Armastusest pimestatud neiu ei märka muidugi midagi. Kui plaan A nurjub, lähebkäiku plaan B, mis aga pole enam nii usutav ja asja asubki omakäeliselt uurimahukkunud tüdruku õde. Kuigi sisu eiolnud kõige igavam ja 50’ndatele omane erksate värvidega pilt kuvas silmalerõõmuks, siis teist korda vaadata ei viitsiks seda filmi, sest lihtsalt onparemaid noortekaid sellest ajast.

Goodbye My Love

52 Pick-Up

2011-11-11T15:42:00.001+02:00

80’ndate filmidele on alati omane ühesugune taustamuusika jaüldjoontes ongi mul sellest kümnendist kõige vähem meelejärele olevaid filme,muidugi v.a. mõned erandid. Kuid 52 Pick-Up jäi mulle silma peamiselt tänu Ann-Margret’ile, kes ka üleküpses eas näeb veel lihtsaltsuurepärane välja. Kamp pisisulisid otsustab veits kottida L.A. metallivabrikuomaniku, kellel tundub olevat raha laiali jagamiseks piisavalt. Söödaks on varem valmis pandud 22 aastanestrippar, kelle kaasabil tehakse mõned videod ja hiljem näidatakse neidHarryle, et vaata, nüüd selline lugu, köhi pappi või kõik näevad. Kuigi Harryl on suur maja, ilus auto ja veel ilusam ja edukas naine, siis sellest kahjuks ei piisa, kuna sellist summat mehel võtta ei ole kusagilt ning seega ta otsustab naisele kõik ära rääkida ja pätid tühjade pihudega jätta.

Muidugi läheb tänu sellele sulide "lollikindel" plaan nihu ja otsustakse käiku lasta plaan B ehk tappa strippar Harry relvaga. Selle sündmusega lükatakse käima küllaltki põnev sündmuste ahel, mille käigus üritab Harry kõigi sulidega ühekaupa diili teha ja lõpuks kõigile vesipeale tõmmata.

Üldiselt oli see neo-noir omataoliste seas üks muhedamaid ja põnev lugu ning Ann-Margret vürtsitasid seda veelgi.

Children of the Corn: Genesis

2011-11-06T13:03:00.000+02:00

Pole kunagi ühtegi maisilaste filmi näinud ja esimesena sattuski kätte alles kõige uuem „Loomine“, mis oli ikka üsna vilets ja pani korraks küsimärgi alla, kas peakski lõpuni vaatama. Paeb muidugi kiituseks ütlema, et intro osa oli mõnus, kus vist meenutati siis maisilaste saaga algust, aga kui tegevus tänapäeva tuli, siis muutus jogaks. Vanahead maisi slasherit oleks võinud ikka rohkem olla, koguaeg jäi nagu midagi puudu.

Kummalisust oli veel, näiteks kuidas üks LA juhmardist nooruke teeb vene ja ukraina keelel vahet

Hulakas ukrainlanna, kas noormees näppis teda tegelikult või mitte, see jäigi mulle arusaamatuks ja vahetpolegi, film oli vilets.

Dark Country

2011-11-06T12:44:00.000+02:00

Õine Nevada kõrb on väga hea pinnas üheks kummaliseks koomiksi stiilis road trip filmiks, mida vürtsitavad veel teepealt pealevõetud verine võõras ja muidugi naispeategelane oma veetlusega. Esimese 5'e minutiga oli selge, et see on minu film ja üle jäänud oli juba puhas nauding. Aeglased kaadrid, mõnusa häälgea jutustaja, kummalised detailid, stuudios filmitud autosõit, suitsuving ja head värvid. Kui kellegile lühidalt filmi tutvustada, siis ütleksin, et Sin City stiilis. Päevavalgust filmis eirti ei olnudki ja seega on seda paslik vaadata kindlasti õhtul pimedas.

Äsja tutvunud ja kiiruga Vegases abiellunud noorpaar otsutab läbi kõrbe sõites otseteed kasutada ja peale mõningaid vallatusi sõiduajal sattuvad peale avariile, kus ellujääjaks on kummaline võõras, kes ka autoeapele võtakse. Kuid tavaistmel poolsurnud verine võõras räägib liiga palju, teab liiga palju ja see kõik paneb ka noorpaari üksteise suhtes kahtlema.

naughty! naughty!

Hills Have Eyes Part II

2011-10-25T11:39:00.002+03:00

Pühapäevaõhtul, kui pööbel vaatab tantsud tähtedega, otsustasin mina ka mingit jama vaadata ja 3.4 reitinguga Imdb hindega Hills Have Eyes Part II tundus selleks suurepäraselt sobivat. Eelnevalt olen vaadanud HHE 1, ja HHE 1 ja mõlemat remake versiooni, millest viimane oli lausa nii hull, et olin sunnitud vaatamise katkestama. Sama kartsin ka 1985nda aasta Part II’est. Kuid, tegemist oli hoopis päris muheda noorte saast slasheriga 80ndatest, kus kamp noori sattub kõrbesse ja muidugi kõik läheb nii nagu ikka sellistes filmides. Minu jaoks tegi veel huvitavaks asjaolu, et üks noortest oli pime ja tema ellujäämist oli eriti põnev vaadata, võrreldes teiste nägijatest lollidega.

Ja muidugi meeldib mulle HHE originaal filmide puhul Michael Berryman, kellele erilist kollimaski polegi vaja pähe teha.

White Dog

2011-10-15T10:13:00.000+03:00

See tõsielul põhinev film on mõeldud eelkõige koera sõpradele ja vanadest traditsioonidest lugupidavatele inimestele. Filmil puudub originaal trailer, kuna Paramount pole seda filmi Ameerikas kunagi ametlikult avaldanud ja seda ilmselt ka põhjusega. Nimelt oli lumivalge Shepherd treenitud ründama neegreid. Eriti oli filmile vastu NAACP, kes ähvardas Paramounti boikoteerida. Mõnes linnas (Seattle, Denver ja Detroit ) seda filmi ikkagi natuke näidati, aga üldiselt kestis kogu nali filmi ümber 25 aastat. Treileripargist vabadusse pääsenud koera leiab juhuslikult filminäitlejast kleenuke naisterahvas, kes otsustab turvalisuse pärast koera omale jätta. Ööseti hiilib aega koera välja linnapeale neegreid otsima ja asi tuleb avalikuks alles siis, kui koer ründab ühte neiu mustanahalist sõbrannat.

Pikapeale paneb uus peremees pildi kokku ja pöördub professionaalse looma taltsutaja poole, kes hakkab rassistliku koera tolerantseks kasvatama. Pikk ja vaevarikas protsess, kuid mitte lootusetu, sest mis muud ikka üle jääb, kui sind toidab ainult mustmees.

Tehniliselt oli see film selline pühapäeva kella kolmene perefilm, kuid sisupoolest natuke teises võtmes, aga hoolimata sellest suutis ta siiski põnevust hoida viimaste minutiteni.

Hello, Miss Sawyer,Where's my Dog? The S.P.C.A said you have our dog, Miss Sawyer. He ran away from the trailer park..

A Small Town In Texas

2011-10-09T18:06:00.000+03:00

Ühes väikses Texase linnas on see lugu, kuhu peale viit aastat kinni istumist tuleb tagasi elumees Poke, et võtta kaasa oma armastatu ja nende laps ning minna Califronasse elama. Päris lihtalt see muidugi ei lähe, sest Poke'i naist ihaldab ka kohalik sheriff ning lisaks sattub Poke pealtnägema, kui sheriff aitab mõrvata kohaliku hispaanlasest poliitiku. Kuid kes teda usuks ja pealegi otsustab Sheriff Duke Poke'i suht olematutel asjaoludel igaks juhuks vahistada. Nüüd ei jää enam muud üle, kui naine kaasa ja osariigist välja, aga lihtne see olema ei saa. Filmi algus ise oli selline pisut uimase võitu ja veniv, oli arusaadav, et kelle vahel konvlikt tekib, aga miks ja kuidas areneb, seda näitas alles filmi 37ndal minutil tehtud esimene revolvri lask.

Poke ja Duke

Duke'i kehastas Bo Hopkins ja tema roll oli küll minu jaoks nautitav, erinevalt Poke'i omast.

Jackson County Jail

2011-10-08T12:52:00.001+03:00

Hollywoodis elav ja reklaamiagentuuris töötav linnadaam Dinah otsustab NY’sse tagasi kolida, kui ta elukaaslane juba mitmendat korda päeval palja naisega vahele jääb nende kodus. Kuna elu suurlinnas on kiiva kiskunud otsustab Dinah hoopis lennuki asemel autoga see vahemaa läbida. Otsus oli muidugi vale – üks asi viis teiseni, alustuseks röövisid teepealt peale võetud noored temalt auto ja kogu kaasas olnud vara, läbi metsa sattus ta kohalikku baari, kus peale baarmani kedagi ei olnud, ning kes kohe linnadaami käperdama asus, kohale ilmus ka sheriff ja ring abitu Dinah ümber hakkas sulgema, sest kes usuks ilma dokumentiga võõrast öises külakolkas.

Sellega muidugi linnadaami üleelamised ei lõppe, jaoskonnas pistetakse ta puuri ja alles hommikul lubatakse tema identiteedi tuvastamisega tegelema hakata. Kõrval kongis istub pätis sündinud ülelinna üliohtlik kurikael Coley Blake, kes ongi tegelikult hoopis filmi võtme tegelaseks, sest teda mängib noor Tommy Lee Jones, kes oma jõulisuse rednecki olemusega päästab tegelikult kogu selle küllaltki odava muljega filmi. Öötundidel aga otsustab öövalves olev sheriffiabi Dinahle kolka kombeid õpetada ja vägistab teda ajaviiteks.

Sobival hetkel otsustab Dinah siiski sheriffi rünnata ja tapab ta kogemata selle käigus, olukorrast lõikab kasu Coley ja koos otsustakse põgeneda. Kui shokist väljatulnud Dinah tahab alguses veel tagasi pöörduda ja kõik ausalt ära rääkida, siis ajamöödudes jõuab ka temale kohale, et puhtalt ta sellest pasast enam välja ei tule ja ainuke võimalus vanglast pääsemiseks ongi koos Coley’ga põgeneda.

Lõpp peatus, palun maha

The Black Klansman

2011-09-30T13:18:00.002+03:00

Neegriseadus Ameerikas oli võimust võtmas ja ajalehed kirjutasid, et nüüd võivad kõik neegrid ka valgetele mõeldud kohvikuid ja muid asutusi külastada. Neid hüvesid otsustas kohe neegrikangust täis neegripoiss kasutada ja marssis tähtsalt valgetele mõeldud kohvikusse sisse, et seal väike tass kohvi tellida, olgugi, et ta sõbrad hoiatasid teda sellise rumala käitumise eest. Valge kogukond aga ei jätnud seda žesti mitte märkamata ja otsustas tegutseda.

Kogu selle karistusprotsessi käigus sai surmavamaid vigastusi ka väike neegriplika ja seekord otsustasid kohalikud neegrid kättemaksta valgetele, tellides Harlemist kohale kamba neeger gangstereid, kes pidid KKK järgmisele miitingule tuule alla tegema. Tütre kaotanud mees, aga pöördub hoopis oma LA elava vennapoole, kes läbi veresegamise nägi välja peaaegu nagu valgemees.

Igatahes tegutses suurlinnamees tunduvalt tsiviliseeritumalt kui kamp Harlemi pigisid, nimelt otsustas ta leida ülesse konkreetse süüdlase, mitte maha tappa kõiki kohalike valgeid. See lahendus justkui tasakaalustas kogu filmi omasarnaste seas.

The Killer Inside Me

2011-09-29T18:40:00.001+03:00

Väikelinnadega on ikka sedasi, et seal elades teavad kõik sinust kõike ja ometi ikkagi mitte midagi, nagu läks ka abišherif Lou Ford’iga, kes armastas salamahti naisi surnuks peksta. Ta lihtsalt pidi seda tegema ja kõik. Kujunduselt oli film tõesti ilus, taevas säras päike, raadios mängis rockabilly ja tänaval veeresid laisalt vanad 50'ndate autod. Temperatuur oli umbes 91.4 F ja nii mõnigi mees pühkis otsaeest valge taskurätiga pidevalt higi. Nagu ikka asusin filmi vaatama sellest mitte midagi eriti teadvat, tundus tavaline 1 mõrvaga šhokeeritud väikelinna lugu.

Kuid üsnapea sai selgeks, et film küllaltki jõhker ja võttis isegi mind diivanil asendit vahetam, sest kuidagi ebamugav oli olla, kui esimest naisterahvast brutaalselt surnuks peksti ja veel, kui rahul olev nägu seda tegevust saatis, ise veel samal ajal rääkides, et kõik saab korda kallis – väga hästi esitatud.

Muidugi oli kohtasid, mis mulle ei meeldinud ja selleks oli peamiselt filmi lõpp, sest see tundus kogu selle tugeva filmi juures suht lapsik. Oma versioonina oleks välja pakkunud, et peale vabanemist viiakse Hr. Ford Mr Chester Conway privaatsele sesioonile kusagil farmis, mis oleks üldise vägivalla lainega väga hästi passinud minu arust.

Seda juttu siia kirjapannes selgus mu jaoks veel fakt, et film oli PÖFF 2010 kavas.

Crime Story

2011-09-25T18:54:00.000+03:00

90ndatel nägin MTV3 pealt ühte vana krimisarja, kus oli kõva löögirühm ja kavalad kurjategijad, suured autod ja rock’n’roll muusika, nüüd 20 aastat hiljem otsin sarja välja, mis ei olnudki väga raske, sest esimese hooaja kaanel on kirjas „A Precursor of the Sopranos“ – sellele julgen ma nüüd küll julgelt vastu vaielda ja seda ma ka teen kohe.
Tõepoolest, autod olid ilusad ja kahest hooajast voolas läbi palju huvitavaid näitlejaid, kes veel 80ndatel täiesti lapsed välja nägid. Loetlen tähtsamad siin kohal pluss punktidena välja : Anthony Denison (Boston Legal), David Caruso (CSI: Miami), Kevin Spacey, Ving Rhames (Pulp Fiction), Julia Roberts( kes tegi oma esimese rolli) ja Ted Levine (Monk), kes teeb kaasa kõik kaks hooaega ning on üsna värvikas kuju seal sarjas oma debiilse olekuga.

Antud loetelust jäi nüüd peategelane Lt. Mike Torello välja, keda kehastas Dennis Farina. Just Farina päästiski minu jaoks selle sarja, sest ilmselt nõrgema tegelasega oleks ma selle vaatamise varem pooleli jätnud, kuna kohati muutus ikka väga lasteaiaks see sari, aga siis haaras Torello jäle relva ja no ei saanud vaatamata jätta.

Esimesed 10 osa olid filmitud Chicagos ja edasi liikus tegevus Las Vegasesse, kus asi muutus natuke värvilisemaks tänu tänava valgustusele, kuid sisu poolest mitte, kohati oli isegi jaburam. Mind isiklikult häiris ka korduvalt see, et kui tehti 50-60ndate sarja, siis oleks pidanud koguaeg ikka ajastu muusika olema, aga vahepeal unustati see fakt ära ja taustamuusika muutus vägisi 80ndatele omaseks. Seriaali avalugu oli Del Shannoni Runaway, mis muidugi sobis algus tiitritesse suurepäraselt ja Del Shannon astus ka ise sarjas lauljana korduvalt ülesse.

Mis siin salata, Las Vegase kaadrrd ja vanad autod olid muidugi võrratu, aga sari olemuselt ikka kohati päris vilets, oli püütud teha kõva ajastu sarja, aga lastele mõeldud senaarium rikkus kogu võlu kahjuks.

Nowhere Boy

2011-05-22T09:20:00.010+03:00

Üle kolme aasta sai taas kino külastatud, nimelt Artise kino, kus jookseb praegu Nowhere boy. John Lennoni lugu, aga õnneks ilma Beatlesite teemata, seega puhas rock’n’roll. Filmi asusin vaatama kerge eelarvamusega, aga juba esimestel minutitel said kahtlused kummutatud, kohati tekkis isegi tunne, et nagu vaataks Heartbeat’i. Lugu ehe, näitlejad head, eriti kiidaks Kristin Scott Thomas, kes kehastas Johni tädi. Mimi oli tõeliselt südamlik naisterahvas, kes küll jättis karmi mulje, aga sisemuses oli tõeliselt hoolitsev.

Filmis kõlasid ka mitmed rock'n'rolli tolleaegsed hit lood, Elvise loo taustal sättis noor Lennon omal esimest korda soengut paika, tagidel said kraed ülesse keeratud ning paksuraamiga mustasid prille kandes meenutas ta Buddy Holly't, mis sai ka filmis ära mainitud.Film kajastaski põhimõtteliselt ainult The Quarrymen'i ja sellele eelnevat perioodi, mis oli väga hea, sest sellise elulooga mehe biograafiat juba naljalt 100 minutiga ümber ei jutusta.

Paris, Texas

2011-04-24T10:52:00.021+03:00

Mis juhtub, kui saata sakslane Texasesse Americana filmi tegema? Tulemuseks on ääretuld aeglane ja vaikse helitaustaga film, kuid ometi üsna haarav. Sa lihtalt vaatad seda mureliku näoga Travist, kes oli juba väga pika maa maha kõndinud ja oleks seda jätkanud, kui ta vend ei püüaks teda tsivilisatsioon tagasi tuua. Uuesti pojaga kontakti loomine ja selle nimel pingutamine oli üsna südamlik ja kaasa mõtlema panev. Maastiku ja tänava kaadrid olid sellised inimtühjad ja rahulikud ning aitasid mõista vaatajal, mis toimub Travise sees.

Kui pojaga läbi ponnistuste kontakt saavutatud otsustavad nad koos ülesse leida 4 aastat tagasi kadumajäänud ema, kes oma pojale siiski korra kuus pidi oma sugulaste kaudu raha saatma.See on selline maailma eest põgnemise lugu ja sisu siin eriti ümberjutustada polegi vaja, seda peaks lihtalt vaatama.

This Is Not a Test

2011-03-28T10:37:00.018+03:00

Südaöösel patrullis olev Sheriff Dan Colter saab dispetšerilt käsu maanteele püsti seada roadblock, käsk kindel ja kriitiline, mitte ükski auto ei tohi läbi pääseda. Dan võtab oma tööd südamega ja asub autosid peatuma, mida on kokku 5 ning kõigis on väga erinevad seltskonnad. Hetkega moodustub justkui realitishow kirjumeeskond, kus igal ühel on oma arvamus ja tekivad ka kohe esimesed lahkhelid. Tõelist paanikat hakkab külvama patrull auto raadiosaatiast kostuv kood "Punane". Relva ähvardusel organiseerib Sheriff evakuatsiooni plaani, suur kaubaauto tuleb ajada orus madalamale kohale, et lööklaine suuremat kahju ei teeks ja kõik inimesed on seal varjus seni, kuni suurem oht möödas. Autos pidi jätkuma sööki ja jooki kaheks nädalaks, mis peaks olema esialgu piisav. Kuid inimesed on erinevad, kes haarab hoopis veini pudeli ja kes tunneb rõõmu uuesti kasukast, mis samuti pakiautost õnnestus kätte saada, toimub veel kiire armumine ja seltskonna lõhestumine kaheks. Selle õnnetu puudli tapmine filmis oli üksnaljakamaid kohtasid tegelikult, kus Sheriff arvas, et see väike elukas hingab liiga palju, tõusis tuimalt püsti ja konkreetselt murdis penil kaela ning viskas nurka nagu vana kaltsu.Tegemist oli ikka täieliku B filmiga, aga sellegi poolest oli huvitav tolleaegset tuumapaanikat jälgida, õnneks ei olnud väga pikk, kõigest 73 minutit. Samas rohutirtsude taustal ragiseva heliga dispetšeri monotoonne hääl, et kood punane ja „this is not a test“ kõlas siiski üsna kõhedalt. Film on ise muidu täiesti vabalevis, nii, et kel soovi, saab selle täiesti ausalt ühtegi seadust rikkumatta ära vaadata. Vaata või lae alla siit!

Southern Comfort

2011-03-27T09:16:00.025+03:00

90ndatel nägin piraat kaabeltelevisiooni pealt mingit filmi, kus tegevuspaik oli kusagil põlvini vees, relvastatud kuid ilma laskemoonata dessant sumpas seal sihitult ringi ja kohalikud jahimehed tapsid neid ükshaaval, lõpus oli veel mingi imelik küla, kus olid väga imelikud inimesed ja mängis veider muusika. Kuna see film oli mulle toona liiga jama, sest laskmist oli vähe, siis jäi ta mulle hoopis meelde sellepärast, et ta jooksis mingi paar kuud järhest peaaegu igapäev praeguse STV pealt. 15 aastat hiljem sattus mulle see film juhuslikult kätte ja ära tundmise rõõm oli üüratu. Vahepeal olin ka targemaks saanud - need imelikud inimesed seal Louisiana soos olid Cajun’i rahvas, kes elatuvad jahindusest ja kalapüügist ning räägivad prantuse-inglise keele segu ehk cajun-prantuse ja cajuni-inglise keel. Üsna ilusalt ning huvitavalt kõlav keel ja üldiselt sõbralik rahvas, vähemalt seni kaua, kui neil lastakse omaette olla ja välismaailma reegleid peale ei suruta.Kümmekond National Guardsman’i on toodu nädalavahetuseks Louisana sohhu õppustele, eesmärgiks sombata põlvini vees punktist A punkti B. Õppust mitte väga tõsiselt võttev, peamiselt 40ne aastastest meestest koosnev grupp eksib juba üsna varsti ära, kuni leitakse kohalike küttide laager. Ilma pikema jututa omistatakse US arme tarvis kohalike kanuud, et nendega mööda jõge kiiremini edasi liikuda. Asi ilmselt oleks ka sellega piirdunud, kui üks naljamees ei oleks paukpadrunitega relvast kohalikke küttide pihta tuld avanud. Sellist huumorit Cajun’i rahvas lahti ei hammustanud ja avati vastu tuli, mis purustas ühe reservväelase kolba päris korralikult, siit alates hakkas pihta üsna põnev Manhunt tüüpi thriller väga omapärasel ja põneval maastikul."It's the Land of Hospitality... Unless You Don't Belong".Vahest on hea tõdeda, et sellised ehedaid paikasid veel eksisteerib ja mis peamine, kohalikega ei maksa kunagi norida. Muidu suviselt roheline ja võrratult mõjuv Louisana soo on sügis toonides ikka üsna kõhe paik.

Rumble

2011-03-11T08:55:00.016+02:00

Unustage igasugused Cry Babyd ja Amerigan Graffityd, sest tegelikult on ikka ainult soomlastel õige arusaama rockabillyst. Perkele! Lisää viinaa! Tegelikult lootsin, et see 60 minutine soome roadmovie on natuke naljakam, mis muidugi ei tähendanud, et nalja ei saanud. Tegemist oli sellise tüüpilise soome mölaajamise filmiga, meenutas paljutki hoopis Kaurismäki Leningrad Cowboys Go Americat. Muidugi tarbiti rohkelt viina ja õlut, ka neegri vedamine Cadillaci pakiruumis ei puudunud. Selles suhtes oli kõik omal kohal.Näitlejad olid nagu ikka soome filmides, kõik ühed ja samad ning ammu tuntud, aga eraldi tahaks välja tuua Vesa-Matti Loiri, kes mõjus vast kõige soomlaslikumalt. Muidugi ei puudunud ka bad English ja rock’n’roll muusika. Kas filmil oli mingi sisu ka? Vist ei olnud või siis mingit pizzat aeti koguaeg taga. Minu jaoks jäi kahjuks natuke väheks sellest, teist korda vist vaadata ei viitsiks.

Home

2011-03-08T13:32:00.013+02:00

Õhtusesse telemenüüsse kuulub mul juba mõnda aega kindlalt ulmesari X-file, mis eraldi tutvustamist muidugi ei vaja, kuid neljanda hooaja teisest osast alapealkirjaga „Home“ võiks pisut juttu küll teha, kuna antud osa klapib blogi temaatikaga. Ilmselgelt oli see osa inspireeritud hillbilly klassikast nagu „Hills Have Eyes“ ja „Texas Chainsaw Massacre“. Peacock’id perekond on omavahel paljunenud juba Põhja agressioonist saati, elamises puudub vesi ja elekter ning kogu söögikraam kasvatakse ise. Antud episoodi kõrghetkeks on vast vanahea lõuna sariikide stiilis kättemaks kohalikule neegrist sheriffile, mis sisaldas selleks kõiki ettenähtud detaile:

Taustaks kõlas irooniaga Johnny Mathise "Wonderful, Wonderful", kuradi hea osa ikka oli, soovitan!
Viimane värske ajaleht!

Black Cadillac

2011-02-05T09:37:00.012+02:00

Neid usarauaga filme püüan ikka jälgida, eriti kui peategelaseks on kurjakuulutav 1957’nda aasta Cadillac Fleetwood 75, kes kollitas siis oma korduva väljailmumise ja rammimisega kolme noormeest Saab 900 roolis, kes olid Wisconsini mägedesse lõbutsema tulnud. Tegelikult oli see film juba aasta aega oma aega oodanud, aga kuna kiirel edasikerimisel ei tundunud ta kõige kvaliteetsem, siis olin seda kohustust pidevalt edasi lükanud. Eelmine neljapäev ennast telekaette sättides avastasin juhuslikult kanaleid klõpsides, et film oli just alanud ja kestnud veaevalt minuti, seega otsustasingi kasutada juhust, mitte dvd toorikud raisata ning vaadata läbi digilevi see film ära. Tõtt öelda polnudki kõige hullem, halb, aga kõlbas vaadata küll.

Tüli sai alguse nagu ikka, võõras linnas võõraste naiste näppimise eest, mis päädis omakorda veel korraliku kaklusega, mille lahendas närviline collage jopes linnapoiss Scott, kes taob paar kohaliku sellise intensiivusega ära, et kohalikud mägede pojadki vaatasid toimuvat suulahti (mina samuti!).Muidugi ei puudu ühest sellisest filmist kohalik Sheriff, keda kehastas küllaltki veenvalt tv-sarjadest tundut Randy Quaid. Sheriff Charlie võime kanda kindlasti väikelinnade kuulsate sheriffide nimekirja.

Ühest kuttidel oli näol korralik arm ja iga natukeseaja tagant mõtles ta uue loo selle kohta, üks mõjuvamaid oli vast versioon, mida ta kohe filmi alguses äsja tutvunud tüdrukule rääkis:
„Mul oli koer.Renny. Kui mu vanemad lapse said, muutus koer kadedaks ja ...hüppas mulle küünte ja kihvadega kallale. Sellele järgnes haiglashaavade puhastamine. Ma teadsin, et mu vanamees tapaksid ta. Ma lasin ta vabadusse."Neiu: „See on armsaim lugu,mida kuulnud olen.“Noormees jätkab: „Ma vaatan teda jooksmas ...ja vaatan üles ning näen oma nägu aknalt peegeldumas.Ma mõtlesin, et miks see neetudkoer peaks vabadusse pääsema, kui mina sellisena ringi pean käima. Nagu kuradi Quasimodo. Ma lasin ta maha. Otse silma. Arved klaariks. See ongi lugu CJ'st ja koerast."

Roadie

2011-01-19T19:51:00.015+02:00

Kui ühes road movie's on korraga koos Deborah Harry, Meat Loaf, Hank Williams Jr., Alice Cooper ning Roy Orbison, siis peab seda kindlasti nägema. Kuid kahjuks peale filmi lõppemist tuli tõdeda, et see road trip oli iseensest ikka üsna tobe ja ei olnud isegi kahjuks mitte eriti naljakas. Tõsiküll, oma esimest filmirolli tegev noor paksuke Meat Loaf mõjus eheda maakana koos oma perekonnaga ja kodumajaga, mille hoovis ning toas vedeles kõike, mida pereisa vähegi koju oli jaksanud kunagi vedada.Lisaks kuulusutele varieerius pildil pidevalt veel ka teine peategelane, kes oli ilge wanna-be groupie ja ajas oma lollusega pidevalt suht närvi, seega temast juttu ei tee.
Kuid kahjuks jah, mingit kaasaaarvat sisu filmil tõesti ei eksisteerinud ja juba poolepealt hakkasin lõppu ootama, sest päris niismaa kinni ka ei raatsinud panna, kuna Deborah Harry oli veel nägemata. "Bands make it rock, but roadies make it roll"

Hot Rod

2011-01-01T14:01:00.014+02:00

2011 aasta esimseks filmiks sattus kätte 1950nda aastal valminud 60 minuti pikkune õpetlik noortefilm Hot Rod. Film hakkab originaal kaadritega tolleaegsetest kiirendusvõistlustest, kus jutustaja valgustab natuke hot rod’induse tausta ja seletab õpetlikult ning noomivalt tähtsalt, et see siin on legaalne drag race, aga see siin on juba illegaalne kiirendus võistlus, kus noored ehitavad oma autosid võimsateks, ohustedes sellega kõiki kaaskodanike. See on väga ohtlik ja vale tegevus, me kõik võiteleme selle vastu! Intro osa lõpetuseks näidatakse originaal fotot katusele keeratud hot rod’ist ja hoiatatakse vaatajat veel kord: See hot rod siin on mõrvar, ta tappis kaks noort inimest, igal aastal tapavad hot rod’id palju noori andekaid mehaanikuid.

Filmi peategelaseks on David Langham, Jr, kelle isa on kohtunik ning kes väänab hot rod’eritele mõnuga ühiskondliku kasuliku tööd kihutamise eest. Peale seda, kui Davidi jalgratta pakiraamile enam ükski tüdruk istuda ei taha, sest kõigil on autod, otsustab poiss isale rääkida, et tahab ka omale autot. Politseinikust venna kaasabiga pannakse vana hod rod’erite vihkaja natuke sulama ja ta nõustub auto ostuga, kuid tingimusel, et selles hot rod’i ei saa.

Selge on muidugi see, et 40-50’ndate noor standard varustusega autosse ühtegi arvestatavat tüdrukut ei saanud, seega oli ainuke võimalus ikkagi auto hot rod’iks salaja ehitada ja otseloomulikult saavad sellest alguse uued pahandused.

Live And Let Die

2010-12-19T11:25:00.020+02:00

Olen praegu Bondi filmide maratoniga peaaegu lõpusirgel ja just nüüd on parim aeg heita pilk möödunule ja vaadata, milline Bondi film blogi raamidesse kõige paremini sobiks. Kuigi 007 sattub ühendriikide pinnale korduvalt, siis ikkagi kõige ehedamaks americano Bondi osaks sobib Live And Let Die, mille tegevus toimub lõpusirgel Louisiana osariigi jõgisel maastikul unustamatu kaatriralliga, mida rikastab kõigi filmi sheriffide isa J.W. Pepper. See on esimene Roger Morega Bond ja kindlasti üks humoorikamaid - naljakaid seiku ja vaimukaid dialooge jagus küllaga. Pahategude eest hoolitses kamp voodooga tegelevaid nõginägusid, kelle eesmärgiks oli tasuta laiali jagata hiigelkogus narkootikume, et kindlustada pärast oma valutu sisenemine narkoturule.Kuigi J.W. Pepper on ka järgmises filmis, siis parimaks Bondi filmide tagaajamis tseeniks jääb ikkagi Louisana kaatriralli.

"Anna see Siia! Kuula mind, osariigipoisu!
Meil on siin kogu soo nõginägusid täis, igaühel kiirpaat tagumiku all!"

Best of The Johnny Cash TV Show

2010-10-23T11:30:00.021+03:00

„Hello, im a Johnny Cash“ ja siis see algabki: Ring of Fire - Kui tahad tõelist country ja ameerika teleshow nostalgia laksu saada , siis on selleks kahtlemata Best of The Johnny Cash TV Show (1969-1971). Juba alguse tiitritest sain aru, et järgmist 230 minutit naudin ma täiega ja muidugi ei pidanud pettuma ning kuidas oleks ma saanudki, see oli ju Johnny Cash TV Show. Igakord kui saade algas, siis Cash tervitas publikut, laulis oma laulu, samal ajal tutvustas külalisi ja teisi pillimehi, kes teda ning külalisi saatsid. Külalistega räägiti kõigest, muredest, rõõmudest, tehti nalja ning lõpuks esitas igaüks mõne loo, mis tihti tundus, et oli isegi improviseeritud kohati, näiteks otsustas Cash tihti sekkuda poolpealt jne. Külaliste valik oli aukartust äratav, ilmselt kõik selleaja staarid käisid saatest läbi.

June Carter Cash - A Good Man Stuudio oli igati koduselt sooja olemisegaJerry Lee oma klaverit lammutamasNooruke ja veel kõigile tundmatu Linda RonstadtMarty RobbinsCarl PerkinsThe Statler Brothers hoolitses korduvalt ka huumori eestMa küll hakanud internetist juurde lugema, aga arvan, et see laupäeva õhtune show naelutas telerite ette vähemalt pool riigist, kindlasti selle parema poole.See kahest plaadist koosnev parimate saadete kogumik on selline materjal, mille võib julgelt tapeediks peale panna, kui mõni heast muusikast lugupidav seltskond külla tuleb.

The London Rock and Roll Show

2010-10-23T10:15:00.011+03:00

1972 aastal Wembley staadionil toimunud London Rock and Roll showd on võrreldud Woodstocki festivaliga. Seal oli palju tähelepanu väärseid hetki nii publiku kui ka muidugi mõista esinejate osas. Lava ees ja peal ja kus iganes toimus korralik rock´n´roll show. Eriti jõuliselt mõjuvad kaadrid, kus rahvas alles marsib staadionile, Teddy Boydel soengud sätitud ja pintsakud seljas - üsnagi värvikaid kujusid saab näha. See intro osa oligi minu arust selline kõige rohkem nostalgiat tekitav.

Rahvas staadionil nautis üritust ikka 110ngea, kes tantsis, kes lõbutses, kes oli lihtalt joovastuses bändidest ja narkotsist või mõlemas. Bändide vahepeal tehti ka erineva publikuga juttu ja uuriti tagamaid. Nii mõnelgi naisterahval ei tahtnud riided seljas püsida, eks kuum augustiõhtu ja joogid olid oma töö teinud.
Esinejate line-up oli muidugi omaaja kohta number 1: Do Diddley, Little Richard, Jerry Lee Lewis, Chuck Berry, Screaming Lord Such ja Bill Haley & the Comets. Kuna Jerry Lee Lewis ning Bill Haley olid kusagil keskel ja peale seda oli öö pimedus ka staadionit varjutamas, ning publikut näitas ka üha vähem, siis ülejäänud materjal sai suhteliselt põgusalt juba jälgitud.

Tuhanded külastajad ei saanud eksida...

Two Thousand Maniacs!

2010-10-19T19:55:00.012+03:00

See 1964´nda aasta ekspluateerimise maiguline õudus komöödia poleks mu plaadimängijasse ilmselt kunagi jõudnud, kui ma ei oleks märganud peaaegu igas filmi tutvustavas pildil konföderatsiooni lippu. Sellist asja lihtalt pidi kaema! Lugu iseenesest on lihtne ja sirgjooneline, aga selle eest kohati kuradima naljakas. Pleasant Valley on 2000nda elanikuga eraklik väikelinn lõunas, mis tähistab parasjagu 100 aasta möödumist kodusõjast. Et pidustustele ja seltskonna mängudele natuke vürtsi anda, meelitatakse peateelt kõrvale keerama põhjaosariikide numbrimärke kandvaid autosid.

Kui külalised vastvõetud ja erinevatesse majadesse paigutatud, siis õhtu hämaruses hakatakse läbi viima lõunaosariikidele omaseid seltskonna mänge, näiteks kuidas ratsutada nelja hobusega korraga ja erinevatesse suundadesse?Ka lastel olid omad mängud, näiteks ei meeldinud neile mustad kassid ja kõik, mis kätte saadi, pandi vana Lõuna kombekohaselt kõrgele rippuma. Tegelikult oli yankide retsimisel oma tagamõte ka ikka, mis jääbki 100 aasta tagusesse kodusõtta – vanaviha! Igatahes 64ndal võis see õuduskomöödia kindlasti natuke tõhusamalt mõjuda, kui näiteks praegu.Ühtlasi on see film mu blogis kõige kõrgema labelite arvuga ehk siis 100% teemasse. Kõlasid ka traditsioonilised laulud Stay Away From Dixie jne.

"Roll In My Sweet Baby's Arms"

Charley Varrick

2010-10-18T18:57:00.022+03:00

Charley Varrick oli minu jaoks täitsa hea üllatus, kohe nii hea, et arvan, et see on kindlasti 70ndate parim bank job film. Linalugu algas kohe ilma pikema venitamiseta suure pauguga ehk raha röövi endaga. Üllatus oli seda suurem, kui pärast raha üle lugedes selgus, et seda oli kõvasti rohkem, kui oleks pidanud olema ühes väikelinna pangas. Ennem seda sai muidugi korralik mürgel ka maha peetud. Edasist lugu hakkas vürtsitama närviline Andy Robinson, kes on tuntud vast Scorpio Killerina esimesest Dirty Harryst. Ütlme, et Dirty Harrys oli ta küll parem, aga ega siin ka eriti alla ei jäänud.

Teiseks huvitavaks karakteriks oli maffia mustatöö tegija Molly, kes oma sõnavara, nahaalsuse ja libeda olekuga mõjus üsnagi naljakalt, kuid veenvalt.Muidugi ei saa mainimata jätta ka peategelast Charley Varrickut, keda kehastas vana toriseja Walter Matthau ja pangaröövi autojuhti Jacqueline Scotti, kes on vist vähetuntud tv-sarjade näitelja tegelt.Kurat, siin filmis oli ikka kõik kaval: sisu, tegelased ja põgenemine ning kõik muud sinna juurdekuuluvad pisidetailid. Näiteks, kuidas parkida pangaröövis osalev auto põhjusega otse panga ukse ette? Jääb ainult üle loota, et sellest mingit remake versiooni ei tehta. Filmi muusikalist poolt toetas Lalo Schifrin.

Classic Educational Shorts - Volume 1 & 2

2010-10-05T18:47:00.014+03:00

How to be a Man ja How to be a Girl on rohkem kui 20nest õppefilmist koosnev kahe plaadiline kollektsioon, mis osutus täitsa mõnusaks vaatamiseks ja seda just muidugimõista tänu originaalkaadritele aastatest 1949-1970. Filme oli päris mitmesuguseid, nii lihtsamaid kui ka sügavama mõttelisi, kus alustati päris kaugelt ilusa päeva algusest ja lõpetati šokeeriva lõpuga, et noori maapeale tuua. Enda lemmikuks oligi Moment of Decision, mis jutustas neljast noorukist, kes otsustasid hetke aiendil kabrioletiga lustisõitu teha, kampalööömise üle otsustamiseks palju aega ei antud ja nii tuligi hetkega otsusta, kas sa oled "chiken" või "tehtudmees".

Tüdrukute teemad olid natuke lihtsama koelised muidugi , õpetati meikima, riietuma, süüa tegema, enda eest hoolitsema ja muidugi mõista, kuidas poisile viisakalt ei öelda.

"Mis sul viga on ? see on ju meie eriline õhtu"

Tänapäeval enam nii pikki ja nämmutavaid õppefilme noortele valmistada vist mõtet ei oleks, sest kes neid ikka vaadata viitsiks. Kiidusõnadeks peab aga ütlema, et mõni õppefilm oli tõesti põnevalt ja kaasahaarvalt ülesehitatud - mõnusalt detailne sissejuhatus, taustamuusika ning pealelugeja hääl oli küllaltki korrale kutsuv ja kaasa mõtlema panev.

Boulevard Nights

2010-10-01T11:29:00.015+03:00

See vähehinnatud film, mida on nimetatud ka kõigi street-gang filmide vanaisaks jutustab L.A. kährikute omavahelistest arvete klaarimistest, , lowriderite ehitamisest ja nendega ringi cruisimisest ning kahe venna (hea ja halva) omavahelistest suhetest. Sisu oli lihtne ja vaataja sõbralik. Laupäevane night cruise L.A. tänavatel oli päris kirju vaatepilt ja erilist vaeva autode kokkuajamisega ei olnud samuti vaja näha, sest aasta oli veel 1979 ning õiget usarauda jagus tänavatele küllaga. Esimene naftakriis oli juba unustatud ja teiseni oli veel pisut aega. Seinte sodimine võõras piirkonnas tähendas järgmist verevalamist ...

The Children Were Watching

2010-09-23T20:21:00.009+03:00

"Close-Up“ on ABC on 17 osaline dokumentaal sari, mida tehti aastatel 1960-63, osa nimega The Children Were Watching viib meid 1961 aasta New Orleansi linna, kus näitab, mis toimus esimestel päevadel, kui neegritel lubati valgetega ühes koolis käija. Päris raju värk, pisikesed neegrid toodi kooli politsei eskordi saatel, vihased koduperenaised loopisid käekotte ja nõudsid olukorra taastamist, teismelised itsitasid kõrval. Peamised protesteerijad olidki naised, mehi oli vähem, ilmselt lahendasid probleemi õlle klaasi taga...Inimsed olid tõesti viimase piiripeale viidud ja nii mõnigi kaotas enesevalitsuse.Rahvaseast hakkas silma poiss, kellele oli pähe tõmmatud kodusõjaaegne konföderatsiooni armee müts.

Colors

2010-09-22T20:08:00.011+03:00

L.A. ghetto filme meeldib mulle ikka aegajalt vaadata, kuna omalgi jääb ainuke isiklik teravam seik neegritega just selle linna äärealale. Ohutus kauguses läbi telepurgi igati soe ja turvaline meelelahutus. Suve jooksul sai selliseid mitu tükki vaadatud, millest hiljem ka kindlasti tagant järele juttu teen. Dennis Hopperi Colors (1988) on kindlasti selline film, mille võib lõdvalt pühapäeva õhtul plaadimängijasse panna, kartmata, et see õhtu rikuks. Film lööb oma lihtsusega. Võibolla mitte just kõige parem gängide teema edasikandja, kuid kindlasti selle eest lihtne ja vaatemänguline.Eriti meeldis mulle filmi sissejuhatus, kus sõideti mööda Los Angelesit, tapeediks mängis Los lobose „One Time One Night“, noorem Inspektor Danny sättis tahavaate peeglisse vaadats oma juukseid ja vanem leitnant inspektor Hodges juhtis loojuva L.A. päikse käes silmi kissitades äsja saadud uut ametiautot. Kaua selline idüll muidugi kesta ei saanud, sest pilves neegreid tuugalt täistopitud Chevy Van võtab oma lõivu tänavatel. Sõõriku kioski parklas jagatud õpetussõnad Dannyle :

These two bulls are sittin' on a knoll
overlookin' a herd of Guernseys,...
...and the baby bull says "Hey, Pop, let's
run down and fuck one of those cows."
But the papa bull says "No, Son."
"Let's walk down."
"Fuck 'em all."

See noore ja vana inspektori omavaheline suhtlus oli üdlse kogu filmi vältel selline väga mõnus kuulamine, kordagi ei hakanud igav seda vestlust jälgides.

Slaughter

2010-09-20T18:02:00.015+03:00

Sellel nädalavahetusel sattus kätte korraga koguni kaks seafarmi slasherit – pole paha! Slaughteri tegevus viib meid Atlanta lähedale seakasvatus farmi, kuhu juhusliku klubitutvuse kaudu sattub ka peategelane Faith, kes otsib võimaliku kõrvalist kohta, et peita ennast vägivaldseks muutnud endise poisssõbra eest. Võõrustajaks lahke, kuid vaataja jaoks pisut ebakindla olekuga Lola. Intensiivselt sigadega tegelevat pereisa, kes resideerub teises majas, alguses kohe tähele ei panda, kuid väikeste vihjetega antakse 45 minuti vältel teada, et päris õige tegevus sealaudas siiski ei käi.45 minuti pikkune eelmäng ühele sellisele filmile oli pisut pika võitu, aga hea küll, igatahes üllatusi veel jagus, samamoodi nagu jagus ka lollust. Võibolla oligi rohkem tegemist õrnemale poolele mõeldud slasheriga, sest pidevalt käis mäng emotsioonidele ja tunnetele ning vaatajas taheti ikka kindalasti kaastunnet Faithi suhtes kasvatada, kuid ühes slahser filmis ei ole see minu arust küll eriti vajalik, sest nagunii vaatad neid käteta ja kinniõmmeldud suudega ringi liduvaid tüüpe kerge kaastundega.FaithLola

Kui Feith oleks teadund, mis teda viimasel hetkel veest välja tõmmates ees ootab, oleks ta soovinud sinna järve põhja jäädagi...

The Seven-Ups

2010-09-19T12:40:00.011+03:00

Polnud sellest krimifilmist varem midagi kuulnud, aga nagu DVD karbikaan jutustas, siis Bullittil ja French Connectionil oli sama produtsent, mis andis loota, et tulemas on üks raju chase scene. Pettuma ei pidanud, tagaajamine mööda Manhattanit oli tõesti muljetavaldav ja oma kestvuselt vist sama pikk, kui Bullittis ja sidemehes. Kui neid kolme võrrelda, siis esikohale paigutaks ikkagi French Connectioni ja teisele siis kõnealuse filmi. Bullitiga võrreldes tundus, et oli vähem kordus kaadreid ja samade trikkide filmimist erinevate kaameratega. Duellist võtavad osa seekord 1973 aasta Pontiac Grand Ville sedaan ja Pontiac Ventura, mis on tootmisesse läinud filmiga samal ajal.Lisa materjalist võis näha, kuidas ühe parkiva autoküljest ära sõidetud uks lendas filmigrupi liikmetesse, õnneks keegi viga ei saanud. Sisukohta siin juures arutama ei hakkakski, vaid ütleks kokkuvõtteks, et tegemist on hea krimifilmiga, mida on vürtsitatud kindlasti ühe filmiajaloo parima chase sceneiga.
Löögirühm tööd tegemas!

Squeal - Meat is murder

2010-09-19T09:18:00.007+03:00

Bedwettersi sarnane noorukite rock/punk bänd asub teele, et esineda mingil festaril ja saada sealt hea papp ning lõpuks ka stuudio plaat välja anda - Seda õnneks kunagi ei juhtu, sest need noorukid kusevad alla ka ilma voodita. Nagu ikka eksitakse kusagil päraperses ära ja buss läheb katki ning kohale ilmuvad hillbilly-sea mutandid, kes on valla pääsenud lähedal olevast salajasest laborist. Rahustuseks Eesti seakasvatajatele võib öelda, et Eesti peekoniga ehk lontkõrvalise sea ristsugutisega tegemist siinjuures ei ole.Film ise oli üsna vilets ning noored olid saamatud või jäi julgusest puudu seapere lõplikult tappa, kuigi selleks oli korduvalt võimalusi. Ikka ja jälle jäeti vana kult uimasena maha vedelema ja pageti ummisjalu sihitult mööda metsa.

Little Piggy Wiggy

Yank Tanks - Carros Classicos De Cuba

2010-09-18T20:07:00.015+03:00

Kui jänkid Kuubalt välja löödi, jäi nendest maha ligi 150 000 tuhat ameerika päritolu autot ja enamus neist veereb mööda Fidelli radasid praegugi 50 aastat hiljem. Hea kliima ja kuldsed käed on neid autosid töökorras hoidnud suurele kaubandusembargole vaatamata. Mida ei ole võimalik osta, seda tuleb ise teha ja nii need kuldsete kätega mehaanikud ongi sitast saia teinud, et neid ilusaid autosid töökorras hoida. Autode eest hoolt kandvad mehed on sama vanad nagu nende autod või isegi nooremad.

Härra Eugenio on spetsialiseerunud igasugustele kroomitud iluvõredele, liistudele ja muudele tolle aegsetele auto kaunistustele. Endas sõnul võib ta teha ükskõik millisele ameerika autole puudu oleva liistu või iluvõre ja kliente pidi jaguma ka väljapool Kuubat, näiteks Ameerikast tuleb ühtelugu tellimusi ja ka kaugemalt üle maailma, härrale saadetakse foto ja selle järgi ta ka vastava detaili meisterdab. Arusaadavatel põhjustel ta muidugi väga detailidesse selle teemaga laskuda ei tahtnud.

Kõik muidugi nii ilus kui kaugelt paistab siiski ei olnud. Paljud autod on enam vähem pintslitega üle värvitud ja nii mõnigi Yank Tank on omale volga või mõne muu slaavi päritolu mootori saanud, paremal juhul selle ristsugutise. Auto Kuubal on luksus, sest gallon bensiini maksab 4 dollarit, aga enamus inimesi teenib 10 dollart kuus.

Kui mõnel mehaanikul on säilinud kindla automargi manuaal, siis seda käiaks töökojast toas siidi kinnastega vahepeal lugemas ja hoitakse kindlas kohas, sest kui selline vara peaks kaduma minema, siis uut ei ole enam kusagilt võtta. Kui mõnel mehaanikul on säilinud kindla automargi manuaal, siis seda käiakse töökojast toas siidi kinnastega vahepeal lugemas ja hoitakse kindlas kohas, sest kui selline vara peaks kaduma minema, siis uut ei ole enam kusagilt võtta.
Lõpus küsiti kõigi 8 filmis üles astunud mehaaniku käest., et kui valida oleks, kas auto või naine, siis ei mõelnud nad kaua, vaid laususid ühest suust, et muidugi Yank Tank.

Badlands

2010-02-24T10:41:00.020+02:00

Noormees oli 25 aastat vana, ta kandis oma juuksed nagu James Dean. Tüdruk oli 15 ja käis muusika koolis. Nad elasid mõnda aega metsas puuonnis. 1959ndal tappis noormees mitmeid inimesi, tüdruk vaatas sõnagi lausumata seda kõike pealt, isegi oma enese isa tapmine noormehe poolt ei kõigutanud neidu. See on dead-end lugu, mis viib meid Lõuna Dakota igavasse väikelinna. Kit & Holly olid enda arust nagu 50ndate Bonnie and Clyde.

Ebastabiilse närvikavaga ja kohanemisvõimetu nooruki Kit rollis Martih Shneen.Tedretäppidega nümfomaanist „kõigega nõus“ 15 aastase tüdruksõbra rollis Sissy Peck, kes oli tegelikult sellel ajal juba 24 aastane, kuid sobis suurepäraselt filmi teismelist mängima. Sissy Pecki tuntuim roll on vast õudusfilmis Carrie.

See on üks isemoodi film, mis on midagi Bonnie and Clyde ja Natural BoKn killersi vahepealset. Mitte nii hea, kui Bonnie and Clyde, aga kõvasti parem kui Natural Born Killers. Kõik need pisikesed detailid, mida esimesel vaatamisel võibolla ei märkagi, on üsna paeluvad. Väga head kontrastid, lagunevad majad, maastiku kaadrid ja kiirevooluga jõgi, mille taustal Holly jutustab oma päeviku sissekandeid. Seda kõike toetab lisaks väga hea õudusfilmi meenutav soundtrack, mille komponeeris sakslane Carl Orff. Kõik see kokku moodustab ühtse nauditava terviku, arvan, et see on väga hea psühhodraama.

Politsei eest ära sõites jõudis veel Kit tähendusrikkalt tahavaate peegli kaudu soengut sättida.

Rebel Without a Cause

2010-02-16T19:52:00.029+02:00

Rebel Without a Cause on ajastufilm, mis jutustab keerulise loomuga noormehe loo läbi James Deani karakteri, kes saavutas selle filmiga tolle aegsete noorte seas mässaja sümboli. Seda filmi peetakse James Deani parimaks filmiks ja arvustajate arvates on see üldse üks paremaid filme 1950ndatel. Film plaaniti algselt üles võtta mustvalgena, kuid režissöör Nicholas Rayl õnnestus Warnersi stuudiot veenda, et see siiski värviliselt filmitaks. Väidetavalt tuli see otsus nii viimasel hetkel, et näitlejad said alles samapäeva hommikul, vahetult enne filmimist teada, et tehakse ikkagi värviliselt.

Tänu sellele, et film värviline sai, suurenes kaubanduskeskustes punaste jakkide läbi müük tunduvalt – kõik tahtsid välja näha nagu James Dean. Vahemärkusena olgu mainitud, et Deani teksased müüdi mõne aasta eest maha 35 850 dollari eest. Filmi edule aitas kaasa ilmselt ka päevakohane teema valik - noorte kuritegevus.Filmi kuulsaim kaader on noavõitlus planetaariumi vaateplatvormil, mis annab aimu ka tolleaegsete teismeliste ägedast loomusest „teeme nii, et noaga ei torka, ainult riivab“. Tähelepanu väärne oli selle tseeni juures ka see, et see toimus päikselises päeva valguses, mitte pimedas kõrval tänavas. Minu lemmikuks oli siiski "chicken-run" võistlus - see jõuline kaader, kus Judy karjub: „Hit your Lights!“ ja pimedal muruplatsil süttiavad kõigi autode tuled.Digitaalselt taastatud 2 plaadiga DVD versioon tegi vaatamise päris mõnusaks, kuna teisele plaadile jagus ka rohkelt lisasid, kus sõbrad ja tuttavad meenutasid James Deani ning analüüsisid filmi mõju ühiskonnale. Lisaks muidugi filmi tegemise lugu ja välja jäänud lõigud ning 50nda juubeli puhuks valminud dokumentaalfilm “Rebel Without a Cause : Defiant Innocents“. Tegemist on kindlasti sellise auväärse klassikuga, mis leiab minu filmi riiulil uhkelt oma koha, kuid väga tihti siiski plaadimängijasse ei sattu.

Great Balls of Fire!

2010-02-13T10:23:00.035+02:00

Biograafilised filmid on sellised, mille tegemist tuleb alati väga tõsiselt võtta, sest just see loob tihti olulise mälestuse ja ette kujutuse kõnealusest isikust. Rock`n`rolli legendist Jerry Lee Lewisest jutustav film „Great Balls of Fire!“ on pigem suhtefilm tema noore naise Myraga, kui tõsiselt elulugu kokkuvõttev biograafia. Filmi tegevus algab 1944ndal aastal, kui Jerry Lee on veel väike poiss ja piilub neegrite linnosas läbi kõrtsu akna onu Jimi klaverimängu oskust. Järgmisena tuleb juba tähelend Sun Recordsi stuudio käe läbi ja lahtiste cadillacide ostmine.

Üks mitte Jerry Leed puudutanud detail, mis mulle muidugi meeldis, oli see, et kõige ilusa juures ei oldud ära unustatud 50-60ndate tuumasõja paanikat. Öösel rannas istuv tüdruk, mitte ei unistanud ilusast tulevikust, vaid esitas küsimuse, et mis saab siis, kui pomm kukub ja ta ei jõuagi enne suureks saada?Kuid õnneks pomme ei lange, Elvis läheb sõjaväkke ja rock`n`rolli main street on nüüd Jerry Lee käsutuses.Film ise oleks võinud mitmekesisem olla, vähem keskenduda sellele suhte teemale ja näidata ka Jerry Lee hilisemat perioodi, mis oli pärast suurt mõõna. Tegemist oli pigem sellise Grease või Cry-Babyliku tilu-lilu filmiga, kui tõsiselt võetava biograafiaga – sellisega, mida näidatakse telekas pühapäeva pärastlõunal ja mis jääb paljudele kahjuks märkamatuks. Julgen kindlalt väita, et Jerry Lee Lewis vääriks professionaalsemat eluloofilmi, nagu seda oli näiteks Johnny Cashi või Ray Charlesi film.

Bubble

2010-02-07T11:56:00.016+02:00

Keskealine ja pisut ülekaaluline naisterahvas Martha elab Ohio ja Lääne Virginia piiril paiknevas vaeses väikelinnas koos oma voodihaigest isaga. Hommikuti ärkab ta vara, et jõuda tööle kohalikusse nukuvabrikusse, tee pealt korjab ta ülesse veel oma kolleegi ja sõbra Kyle. Lisaks ühisele töökohale ühendab neid veel Martha initsiatiivil ebatõenäoline sõprus, mida õõnestab veelgi rohkem uue noore ja nägusa kollegi tööleasumine nende vabrikusse. Nukuvabriku igapäevane lõunapaus oli nende inimeste jaoks päeva kõrghetk, iga suutäie kõrvale välja öeldud lauses ja sinna juurde kuuluvas näoilmes peegeldus lõputut ning sügavat ängistust. Noormees Kylele toob natuke värskust ja vaheldust vabriku uus töötaja Rose, kes asub vaikselt Martha rolli üle võtma Kyle igapäeva elus.Tegemist oli üsna originaalse filmiprojektiga, mis hoolimata oma uimasuse ja aeglusega oli täiesti kaasahaarav. Samamoodi on see ka hea näide sellest, et toidupoe 15 krooniste filmide kastist võib ka midagi huvitavat ikkagi vahest leida.Treilerirahvas oma igapäeva murede ja rõõmudega...

Full Metal Jacket

2010-02-06T08:11:00.028+02:00

Sir, Yes, Sir! Vietnami sõjafilmide vaatamine mulle tavaliselt huvi väga ei paku, kui just nüüd Apocalypse Now välja jätta, kuid Stanely Kubriku Full Metal Jacket on hoopis teisest relvast lastud kuul. Sir, Yes, Sir! Filmi pikk avamäng ongi tegelikult mu suuremaks lemmikuks, seal jagub treeningseersant Hartmani suuvärgi läbi rohkelt huumorit ja koomilisi karistussanktsioone – kuid seda kõike esimese „tekipeoni”, kus korpuse nõrgim lüli langeb kättemaksu aktsiooni alla. Sellega tuuakse vaataja esimest korda maapeale tagasi, et tegemist ei ole ikkagi mingi komöödia filmiga. Kuid Hartmani "õilsaks" eesmärgiks oli ehitada poistest tõelised tapamasinad, nagu olid seda Lee Harvey Oswald ja Chalres Whitman. Sir, Yes, Sir!

Sõjaväelase taustaga (11 aastat) R. Lee Ermey võeti alguses filmi hoopis tehnilise nõustajana, kes pidi hakkama olemas olevat näitlejat juhendama, aga kuna ta tegi nii head tööd ja mõjus vormis lihtsalt suurepäraselt, siis võeti ta ise hoopis treeningseersant Hartmani rolli mängima, mis oli kindlasti väga õige otsus, sest enam ei kujutaks küll kedagi teist seal röökimas. Teiseks väga huvitavaks võtme tegelaseks on hullunud reamees Pyle, kes ei tule toime endaga nii vaimselt kui ka füüsiliselt ja on koormaks kogu korpusele, aga see eest osutub väga heaks laskjaks, isegi liiga heaks. Üks mis on kindel, seda hullunud brutaalset pilku ei unusta ma kunagi, see on kindlasti üks hirmsamaid pilke filmiajaloos, selline Kybrikulik hullunud vägivalda täis pilk (nagu seda oli ka Clockwork Oranges ja eriti The Shiningus).Võiks öelda, et filmi teise poole sõjakoledused oli nagu kergendus isegi või seda kõike oli nagu lihtsam vaadata, kui kasarmus toimunud väljaõpet. DVD lisamaterjali vaadates tuli veel üllatusena fakt, et nn Vietnami osa oli filmitud täielikult hoopis Ida Londonis, kuna Kubrick ei amastanud eriti reisida.

Viva Las Vegas

2010-01-23T10:43:00.017+02:00

Kuna rock`n`rolli kuningal oli alles hiljuti 75`es sünnipäev (8.jaanuar), siis oleks paslik ka mõnda tema poolt mängitut filmi vaadata, 33`mest Elvise peaosaga filmist valisin välja vast ühe tuntuima - Viva Las Vegas. Tegevus paik viib nagu pealkirigi ütleb meid ühte ameerika põnevaiamasse linna - Las Vegas, mis oma tuledesäras ei jäta küll kedagi külmaks. Vegases filmituid filme on mul endal alati põnev vaadata, sest sattusin sinna aastaid tagasi just siis, kui käimas oli iga reede õhtune valgusshow, mille käigus suleti populaarseim peatänav autodele ja reklaamsildid ning kümned miljonid elektripirnid hakkasid veel vägevamalt vilkuma, kui nad seda tavapäraselt tegid. Taustaks tuli muidugi kogutänava ulatuses Elvis Presley – Viva Las Vegas – see oli tõesti vapustav vaatepilt!

Kuid nüüd filmi enda juurde - Lucky Jackson on võidusõitja, kes tahab oma võistlusautole uut mootorit osta. Raha on juba kokku saadud, kuid ta kaotab selle. Nüüd on vaja igal võimalikul moel erinevaid ameteid proovides raha tagasi teenida. Lucky'le jääb silma ujumistreenerina töötav tüdruk Rusty Martin, kuid too ihaldab võidusõidu ja raha asemel romantikat.

Kui Elivse olek, liikumine ja kõnemaneer on kõigile Elvise huvilistele teada, siis hoopis meeldivama üllatusena oli filmis Rootsi juurtega Ann-Margret, kelle tantsuoskus ning kiire lavaline liikumine ja sinna juurde käivad näoilmed moodustasid nauditava terviku. Võiks öelda, et Elvisega koos kaadris olid nad paraspaar.

Sedasi arvas ka meedia, sest väidetavalt hakkasid võtete ajal levima ajakirjanduses jutud Elvise ja Ann-Margreti vahelistest armusuhetest. Väideti isegi, et nad kihlusid. Ka Elvise mänedžer "kolonel" Tom Parker soodustas kuulujuttude levikut puht' ärilistel põhjustel. Tegelikult aga olid Elvis ja Ann-Margret vaid head sõbrad ja öid veetsid nad maailmaasju arutades. Ann-Margreti on nimetatud ka "naissoost Elviseks".Film ise oli pigem selline reedeõhtune herksate värvidega meelelahutus, kui tõsiselt võetav mängufilm, kuid seda ju oligi tegelt taodeldud.

Running Hot

2010-01-12T22:19:00.018+02:00

Running Hot ( tuntud ka nimega Lucky 13) on erootilise alatooniga road movie, mille kohta sobib suurepäraselt ingliskeelne sõnaühend "so-bad-its-good“. Tõepoolest, päris muhe meelelahutus, mida vaadates on kerge muie pidevalt näos. Peategelane Danny on punapäine endasse tõmbunud nooruk, kes on süüdimõistetud isa tapmise eest. Tema kaaslaseks on 31 aastane prostituut Charlene ning koos võtavad nad ette põgenemise teise osariiki, kannul kuri Officer Trent. Filmis võis selgeid paralleele tõmmata Badlands ja Bonnie & Clydega – võikski öelda, et Running Hot on nende filmide b-variant. Näitlejad olid kõik täiesti tundmatud TV sarjade näitlejad, ainuke, keda keegi teada võiks oligi peategelane Danny, kes mängis Pulp Fictionis hipist narkodiilerit. Sama lugu on ka rezisöör Mark Griffithsiga, kelle tehtud töödest teadsin ma ainult Beethoven's 5th (See koera film, mida TV3 vähemalt korra aastas näitab).Soundtrackist oli enamik tüüpiline 80ndade Kim Wildilik disko, kuid sekka eksis ka mõni üksik rockabilly ja country lugu.Lucky 13 pakkus ka emotsionaalselt meeldiva üllatuse, kui kogu filmi jooksul välja reklaamitud paha tegelane Danny osutus tegelikult süütuks ning suhtumine vaataja jaoks muutus 180 kraadi: põgenevatest kurjategijatest said hoopis süütud lindpriid. Ameerika auto huvilised peaksid selle valge harulduse ära tundma

Fargo

2010-01-10T11:59:00.021+02:00

Mis sobiks lumisesse jaanuari pühapäeva veel paremini, kui Fargo, mille tegevuspaik viib meid sama lumisesse Põhja-Dekotasse, kus peategelaseks on võlgades automüüja Jerry Lundegaard. Jerry mõtleb välja kavalaplaani oma rahamurede leevendamiseks – nimelt laseb ta oma naise ära röövida, kuid see kuritöö plaan on kahjuks ülesehitatud nõrgale jääle, sest miks peaks mehel, kes legaalsete äridegagi toime ei tule, õnnestuma kaval plaan kuritegelikult teel kiiresti rikastuda. See kuritöö kuulub kindlasti nende hulka, mis väljub täielikult kontrollialt.Hädapätakast Jerry rolli sobis William H. Macy küll suurepäraselt, põhimõtteliselt kõik, mis ta tegi, läks kuidagi valesti. Rööviplaan iseenesest oli üsna kaval: laseb kahel tüübil röövida oma naise, neile ütleb, et naise rikas isa maksab 80 000 ja 40 000 jääb talle ning teinepool röövijatele. Naise isale aga ütleb jällegi, et röövijad tahavad lunaraha 1 milljon ehk tüüp kavatses tegelikult teenida 960 000 dollarit, plaan aga hakkab viltu vedama alates selles, et naise isa tahab röövlitele ise raha üle anda. Tagasi teed enam ei ole. Need kaks kurikaela pakuvad oma oleku ja dialoogidega rohkesti huumorit, mis kohati jätab tahaplaanile mõrvaloo ja süütute inimeste hukkumise tõsiduse.Põhja-Dekota väikelinna pereema vaadates võib kindlalt väita, et kõik näitlejad sobisid oma karakteritega lihtsalt suurepäraselt.

Film võlubki peamiselt vast enim oma tuimsuse ja lõputu valge kõnnumaaga.

Uncle Goddamn

2009-12-29T14:51:00.021+02:00

Goddamn, üldiselt ma neid trash filme väga vaadata ei viitsi, Goddamn, kuid antud juhul tuli teha kindlasti range erand, Goddamn, sest antud filmi tegevuspaik viis meid North Carolina osariigi treileri parki, Goddamn, kus üks redneck`ide perekond armastab oma purjus onu kulul rohkelt nalja visata, Goddamn, vot see võib naljakas vaatepilt olla, Goddamn. Pererahvas ei pea paljuks diivanil "nokkivat" onu põlema panna, spray värviga üle värvida ja muid sadistlike nalju teha, mille varjus omaaja pioneerilaagrite pasteerimised kindlasti kahvatuvad, Goddamn.

Uncle Goddamn märkas oma pükste põlemist alles pool minutit hiljem, ainukese reageeringuga tuli suust madalal toonil mühisedes juba klassikaks saanud Goddamn.Goddamn, kuigi taustal oli pidevalt kuulda laste naeruhõikeid, siis ilmselt siiski täiskasvanutele pakkus see korduvalt rohkem nalja, kui lastele endile, Goddamn. Kohati tundus, et alkoholi uimas onu "rappimine" oli iga joomingu ja ka hargipäeva õhtu lahutamatu osa. Goddamn.Juhuslikult on meil praegu külas ka ameerika sugulased ja Uncle Goddamni vaatasingi koos nendega, et saada nähtule ka nende poolne kommentaar, milleks oli põhimõtteliselt siiski ainult lühike selgitus: "Goddamn, typical trailer people". Palju rohkem meeldis neile vaadata hoopis pooljuudi Louis Theroux's Weird Weekendit :“That's a clever boy“. Sellest hoolimata korrutas mu personaalne Uncle Jack Goddamn mitupäeva järjest veel iga pisiasja peale Goddamn. Pensionieas vanapapi hammustas huumorit lahti küll. Sellisena hommikul ärgata oleks ikka päris hõõvastav.Seda mitukorda Uncle Goddamn põlema pandi ei jõua vist küll keegi kokku lugeda.Üks mis on kindel, siis sellises seltskonnas napsuvõttes küll silma kinni lasta ei julgeks. Lisaks natuke DVD tehnilisi parameetreid:
Audio............: English (drunken slurred redneck English)
Subtitles........: none (are you joking? these fucks can't even read!)

Louisiana Story

2009-12-17T08:49:00.010+02:00

Louisiana Story on must-valge 48 minuti pikkune americano lugu, mis jutustab ühe suveloo läbi Cajuni perekonna igapäeva elu. Fookuses on eelkõige perepoeg, kelle enamus päevad möödusid kanuul ja ainsateks sõpradeks olid erinevad metsloomad. Igapäevast Cajuni kultuuri muudab natuke jõele püstitav naftapuurtorn, mis on kogu naabruskonna suursündmuseks. Puurtorni tööliste lahutamatuks osaks saab ka noormees, kes käib pidevalt uudistamas, kuidas mehed töötavad ning demonstreerimas neile oma kalapüügi oskust. Noorukil põnevust igatahes jagub, võimalik, et tegemist oli tema põnevaima suvega.

Film ise oli selline mõnusalt uimane ja koguaeg oli alust arvata, et poisiga juhtub seal naftaplatvormil midagi, aga õnneks laabus kõik ilusti, ka filmi alguses kaotsi läinud pesukaru ilmus lõpuks välja – ilus lugu, mis muud. Kuigi sellise looduse kontrasti vaatamine on kindlasti ka mustvalgelt huvitav, oleks ise eelistanud ka värvilist versiooni vaadata, mis suve kuues võib ikka väga väga ilus vaatepilt olla. Tegemist oli renoveeritud DVD versiooniga, ehk kunagi võtab Ameerika filmiarhiiv ka selle värvimise ette, mine tea. Pereisa pojale rauda kinkimas peale linnas käimist - ameeriklastele on relva omamine sama tähtis, kui inglastele tee joomine. Kuigi poiss ilmselt teadis, mida see sisse pakitud toru täpsemalt sisaldab, siis suutis ta pähe manada suure ootuse põnevusega näoilme - vaadake vaid, seda ootusärevust ja isa rahuliku näoilmet paberit lahti rullides. Must-valge Louisiana soomaastiku kaadrid tekitasid kohati mõne vana õuduka tunde, kus peegelsileda vee alt hüppab kohe swamp monster välja ja võtab cajuni poisi endaga ühes.

Ganes - Elokuva Rockin Legendasta

2009-11-17T11:38:00.010+02:00

Kuna reedel sai kuulamas käidud eesti Hurriganes cover bändi, siis oli igati paslik laupäeva hommikul pohmellis peaga Hurriganesi film otsa vaadata, et reede õhtusele väljaskäigule viisakas punkt panna. Film ise oli ootuste kohane, võttis lühidalt kokku ühe soome elava rockilegendi Henry Olavi ”Remu” Aaltoneni eluloo. Raske lapsepõlv, mustlastele kohane elulaad ja kasvatus, korduv vanglauste kulutamine ning väikeste kuid oluliste valikute tegemine elus.Näitlejate kohapealt võiks öelda, et kõik kolm olid leitud täitsa asjakohaselt sarnased välimuselt ja võis igati rahule jääda. Muidu oli nagu soome film ikka – selline pisut unine ja vaikse võitu linnapildiga.Soomlastele kohane pillu huumori Film lõppes bändi hitiga „Get On“, mille taustal läks filmibänd üle päris Hurrigane`ks. Lõppu tiitritega paralleelselt pildus veel vahele originaal kaadreid bändist.

3000 Miles to Graceland

2009-11-15T09:31:00.011+02:00

Üldiselt kipub nii olema, et nendesse toidupoodide odav filmide korvikestesse suhtun ma äärmusliku ettevaatlikusega , sest elu on näidanud, et kui sealt üritad midagi osta, siis leiab teos ikkagi hiljemalt peale 20 minutilist vaatamist oma koha pürgikastis. Kuid see kord lasin ennast petta, sest plaadi karbil asetses sõna Graceland ja Kurt Russell tundus ka OK vaatamine, eriti kui karbi tagapoolel oli kirjas, et kurikaelad röövivad Las Vegase kasiinot ajal, mil on käimas iga-aastane Elvise turniir. Lisaks oli plaat tavapäraselt moodsamas karbis, mida ehitis kiri Silver Edition. Kuid juba esimese 30 sekundi jooksul sai selgeks, et olen jälle samasse ämbrisse astunud, sest intro osas vilisev tehnomuusika ja läikivate inimesete suurusete 3D skorpionite kahevõitlus tundus lihtsalt kohutavalt saast. Pigistasin selle koha peal korraks silma kinni, et kui nii siis nii, vaatame mis tulevik toob.

Järgmised 10 minutit kannatas veel vaadata, kuid alates sealt maalt, kus kamp kokku tuli, Elvise kostüümid selga tõmmas ja Las Vegase kasiino poole jalutas, et seda korralikul ja brutaalselt tühjendada, hakkas minu kannatus katkema igatahes.

See natukenegi, mida Las Vegas oleks sellele filmile vaatamise ilu juurde andnud, selle tapsid kiired kaadrivahetused ja taustaks lõugav saastmuusika, kohati isegi räp. Röövikäigus mahalastud inimeste arv küündis koguni 30neni umbes. Kuna ma olin nii laisk, siis ei viitsinud ennast voodist püsti ajada, et plaadile prügikasti tutvustada, kuid õnneks umbes poole peal sai juba uni ka võitu ja seega lõpuni ei pidanudki seda õudust vaatama. Kokkuvõtteks võiks öelda, et ei soovita seda filmi kellegil vaadata ja ei tasu lasta ka pimestada ennast sellest Elvise teemast, mille kulul üritataksegi vist pisut liugu lasta - äärimiselt vilets film. Stuntman Mike - ainuke positiivne detail filmi juures oli Kurt Russelli kehastatud libekeel.

Hells Angels `69

2009-11-04T18:46:00.016+02:00

2001. aastal raamatupoe riiulit silmitsedes jäi silma Hell`s Angelsite juhi Sonny Bargeri biograafia, natuke sirvimist ja paele intro läbi lugemist oli asi selge – selle raamatu ma ostan ja paari päevaga oli see läbi ka loetud. Kuradi kõvad mehed mõtlesin toona, kuid sellest hoolimata mootorratturit minust ei saanud. Kuid juba siis jäi mulle silma, et Põrguinglitest on ka rohkelt mängufilme vändatud, aga neid saada ei olnud tookord kusagilt ja nii nad vaatamata jäidki. Alles 8 aastat hiljem sattus mulle kätte üks põhilistematest filmidest Hells Angels `69. See film erines teistest omalaadsetest sellepoolest, et seal said Põrguinglite põhifiguurid omale ka märkimisväärsed tekstidega osad. Üldiselt peetakse Easy Riderit kõigi aegade parimaks tisklifilmiks, ehkki see pole üldse mingi tsiklifilm Sonny Bargeri sõnul ja eriti närvidele käib talle kena poiss Fonda, kes oli platsis ka ühes varajasemas The Wild Angels nimelises filmis, mida reklaamides kuulutati, et see põhineb tõeliste Põrguinglite elul. Selle „nalja“ eest kaebasid põrguinglid produtsent Roger Cormani kohtusse ja nõudsid koguni 5-miljonist hüvitist, millega kaasneb ka kõva keretäis. Lõpuks nõustuti muidugi 10 tuhande dollariga ja keretäis jäi ka andmata.Film ise algas nagu odav pornokas ja jättis üldse sellise odava mulje ning tekitas sellise pool dokumentaali tunde, eriti kui näitas Põrguinglite igapäeva tegemisi – kuid see eest, äratundmise rõõm oli suur, täpselt nagu raamatus. Üles filmiti film Daly City inglite klubihoones ja isegi Barger tunnistas, et film oli üsna täpne, mis puudutas inglite välimust, käitumist ja harleysid, millega nad tol ajal ringi sõitsid. Sonny Barger - An American Legend Võttegrupile oli muidugi filmimine paras pähkel, sest ega põrguinglid ennast tagasi ei hoidnud, näiteks Tramp söötis ühele naisosatäitjale tolle teadmata hapet sisse ning kui too kaifi jäi, püüdis talle tillukses kinotreileris taha panna. Kui tüdruk sõrad vastu ajas, ei suutnud Tramp mõista, miks.Sonny Bargeri enda sõnul oli Hells Angels 69 ainuke tsiklifilm, mis suutis edasi anda klubi jõhkrat võlu ja mürtsutegemist. Kuuekümnendatel ajasime me tõesti oma asja. Minu arust võiks seda Sonny Bargeri raamatut koos filmiga turustada, sest nii saab kõige parema pildi, ilma raamatuta jääb film nõrgaks ja suvalisele vaatajele ka igavaks. Õnneks oli ka DVD`l igasugu lisasid, mida ei ole veel vaadata jõunud ja kui muud kasu ei olnud, siis vähemalt on põhjust nüüd raamat uuesti kättevõtta ja läbilugeda. Lõpetuseks toon veel välja raamatust ühe lõigu, mis iseloomustab tolleaegseid põrguingleid kõige paremini:
Pärast Filmi "Hell`s Angels on Wheels“ esilinastust Oaklandis istusime kaheteistkümnekesi ühes kohalikus kõrtsus ja võtsime napsu, kui Oakalindi politseiseersant paari nekruti saatel sisse astus. Nad nägid meid ja tegid kiiresti minekut. Taipasime juba siis, kui nad trahterist minema ujusid, et midagi on teoksil, ja varsti olidki nad hoopis suurema hulgaga tagasi. Seersant tõmbas kindad kätte ja tegi karmi kuti näo pähe. Ta astus otseteed Skipi juurde, kümme nekrutit tihedalt kannul, ja röögatas:
„Sa oled purjus!“
Skip tõstis pilgu oma õllelt, vaatas talle otsa ja ütles:
„Fuck you!“
See oli aus võitlus. Ei mingeid püsse. Ei mingeid kaikaid. Toolid, klaasid ja aknad peksti puruks. Nad kutsusid abiväge juurde ja lõpuks kogunes kokku umbes nelikümmend võmmi. Kakskümmend üheksa lõpetas neist haiglas. Meist arreteeriti üheksa, kuid mul õnnestus esimest korda elus vehkat teha, sest tavaliselt jäin kuni viimase kolakani kohale.

Chase the Devil

2009-10-20T19:06:00.029+03:00

Mägede inimesi on alati imelikeks friikideks peetud, kes elavad kusagil äärealal lagunevates majades ja hoiavad rohkem omaette. Elu käib seal ikka nagu ennemuiste, internetis istumise asemel teevad lapsed metsas rasket tööd ja paari pannakse endiselt kõrval maja Jackiga. Filmides kajastatakse neid ka tihti sõnaotseses mõttes värdjatena, kuna piirkonna sisering on väike ja kõik on nagunii omavahel sugulased. Lisaks armastavad nad ära eksinud linnainimesi piinata ja see järel tükeldada. Muidugi mõista see päriselt kõik nii ei ole, kuid ega miljöö kujutamisega pole ka filmides just palju mööda pandud. Samuti ei ole päriselus mägede rahvas nii kuri, kui neid filmides püütakse kujutada, pigem panustavad rohkem usule ja gospel stiilis kirikupeod lähevad tihti nii rajuks, et nii mõnigi mees arvas ennast kuulikindel olema kui rüüpas mürki või mängis surmamaoga. 1983ndal aastal kokku pandud muusika dokumetnaal Chase the Devil - Religious Music of the Appalachians on vaatamise väärsus omaette.

Lausa hämmastav oli vaadata seda inimeste usku ja õnnelikust, üksteise järel langeti transsi ning tunnetati jumalikust.Nagu filmideski, armastavad hillbillyd päriselt ka mitte sõitvaid autosid koguda: Kohati elati muidugi tõesti väga kesistes tingimustes. Vaadates neid pilte meenub vägisi Deliverance, kuid ennast nad sellest muidugi häirida ei lasknud, tehti bändi ja oldi rõõmsad edasi.

Local Hillbilly Band

Muidugi osati ka kaasaegsemal viisil lõõgastuda, lasti õllel hea maitsta ja lõbutseti niisama hea country muusika saatel: Eks nad tegelikult ongi inimesed nagu kõik teisedki, lihtalt omamoodi harjumuste ja elulaadiga – sellise ehtsa, sellise, mille arvaks, et on tänavapäeval maapealt juba ammu kadunud, kuid ei, sest see eksisteerib Appalachia mäestikus. Seda vaadates sattusin ka ise omamoodi transsi, sest polnud varem midagi nii siirast ja ausat näinud. Hallelujah!

Appalachia mäestiku hoiatav udu

A Road Trip Through the Birthplace of the Blues

2009-10-18T11:28:00.032+03:00

M for Mississippi on väike ringvaade, mis viib meid 7`me päeva ulatuses Mississippi delta aladele, kus kaks kahvanägu väisavad vanakooli bluusimehi, et uurida, kuidas neil ka tänapäeval läheb. Ringvaade on mõnus, näitab mississippi neegrite igapäeva elu, mille lahutamatuks osaks on blues, suure B`ga. Kuid dokumentaali läbiviijateks oleks võinud kahe nolgi asemel olla natuke vanemad tüübid, kes oleks rohkem tasakaalukamad olnud ja näiteks ise bluusi taustaga.

Muidugi mõnus bluusi rütm oli igal minutil kõrvas ja täitsa mõnus oli kuulata erinevaid elulugusid vanadest aegadest Mississippis.Weslye "Junebug" Jefferson näitas, kus ta noorena koos vanemtaga elas ja töötas, lisaks mainis, et ta isegi igatseb neid aegu taga.Willie "Rip" Butler & "Junebug" noorust meenutamas.Kuigi saalis ei olnud peale baariomaniku ja mõne tuttava kedagi, jammisid poisid korralikult. Paremas nurgas paistev laisärk-püks nooruk ilmeslt ongi üheks delta bluusi vaibumise põhjuseks.Majapidu delta bluus stiilis - sõbrad mõnusalt aega veetmas.James "T-model" Ford`il on igatahes päris kirju elulugu.The Mississippi Marvel soovis oma nägu siiski varjata Kuid lisaks dokumenteerijatele võiks nuriseda ka DVD kaane kujunduse üle, mille panoraamist varjab pool valge Chevy buss (väga imelik lahendus) ja muidugi sita ilma üle, kuna pidevalt sadas vihma. Tõsiküll, see tekitas jällegi omamoodi lahenda fiilingu, sest filmi vaadates oli õues täpselt samasugune uimane pühapäeva hommikune ilm. Kuid kindlasti augustikuises sumedas suveõhtus, kus puuvillapõllud on veel valged ja mustad käed saaki korjamas, oleks saanud tunduvalt ilusamad maastiku kaadrid.

The Badge

2009-10-17T08:22:00.016+03:00

Pelikani osariigi La Salle nimelise väikelinna niigi intriige täis elu saab üha rohkem hoogu juurde, kui läbi Louisiana osariigi kingivedava rekkamahe veoki ette jookseb pimedas blond tütarlaps, mille tulemusena auto teelt välja sõidab. Selle ajapeale kui Sheriff Darl Hardwick kohale jõuab, tassivad juba kohalikud autokoormast välja paiskunud kingi üsna aktiivselt laiali. Kuna valimised on lähenemas, siis otsustab ka Darl enda valijaid innustada mõne kingapaariga. Tõsiküll, mõned peavad oma kingad ikkagi pärast tagasi andma, mis tekitab omakorda pingeid.Samal ajal kui käib kõva kingapaaride laiali jagamine, unustatakse ära aga autoette jooksnud tütarlaps.Surnukuuris selgub hoopis fakt, et maantee äärest leitud tütarlaps ei olnudki päris tavaline tütarlaps, vaid transseksuaal, keda oli eelnevalt selga tulistatud. Sellise kaliibriga weirdo leidmine pöörab lõunaosariigi väikelinna elu ikka tõsiselt peapeale, pole kohvikut ega tänavanurka, kust sellest ei räägitaks. Samuti pole Darl "pedemõrva" uurimisest eriti huvitatud ja ei viitsi isegi osariigi uurijatele sellest teatada. Kuid linna saabub võluva välimusega blond tütarlaps, seekord siis päris tütarlaps, kes teatab oma "poisssõbra" kadumisest. Siit algab filmi hoopis teine pool ja uimasevõitu ning aeglasest igapäeva elust saab korraga korralik vandenõu lugu. Mängu segatakse kohalik kirik, kasiino ja selle vastased, poliitikud, kohtunik, kuberner ja kogu politseijaoskond, keda kõiki võiks seostada weirdo mõrva organiseerimises. Siin juures tahakski kiita, et põnevust suudeti hoida viimase hetkeni, kes ikkagi tappis selle trsansseksuaali ja milliselt kogu mõrvalugu kulges. Kindlasti ei ole tegemist mingi filmi šedöövriga, kuid muhedat pühapäevast vaatamist jagub, jant kingade üle kogu filmi jooksul pakub kõvasti nalja, kes kui mitu paari siis ikkagi sai lõpuks. Lisaks pakub silmailu Louisana osariigi loodus ja ilus arhitektruur. „Tuvastasime isiku. Ta tuli New Orleansist, mida oligi arvata, sest kõik pask tuleb New Orleansist. Mulle ei meeldiks need sõnad, mida ajalehed Le Salle piirkonnale külge kleebiksid... ja veel transseksuaali mõrv samal real“.

What did happen on the Cahulawassee River?

2009-09-28T19:36:00.026+03:00

Arvatavasti on Deliverance (1972) parim Hillbilly film, mis kunagi on tehtud. Tänapäeva Slasher filmid, millest paljud pajatavad samuti mägede elanikest jäävad ikka kõvasti alla, sest neis puudub see õige Hillbilly fiiling. Kuid seda viimasti jagub juba Deliverance esimesestes minutites, kui 4 linnapoissi jõuvad mägedes asuvasse bensiinijaama ja kohtuvad esimeste mägielanikega oma rännaku jooksul. Nelja erineva tausta ja iseloomuga keskealise mehe sooviks on tavapärase golfi mängu asemel hoopis kanuuga mööda Cahulawassee jõge alla sõita, kuna ürgne puisniit hävineb varsti paisuvee tõttu. Kuid seda, mis neid tegelikult ees ootab ürgses looduskaunis kohas, ei oska naad keegi veel aimata. Deliverance filmist on pärit ka üks ameerika kinokunsti kuulsamaid muusika tseene, kus puudega banjo poiss mängib üle hästi kitarri valdava linnamehe. Soovitav videolink : Dueling Banjos . Vaatamisväärset mägiküla igatahes jagub veel mõnusalt enne seda, kui mehed jõele suunduvad, sest vaja on kohalikega ka kaubale saada, et nende autod sihtpunkti vahepeal viidaks."Oh, yeah" on ühest linnapoistel ka varsti hillbilly stiilis. Arvatavasti jäi nii mõnelgi kinokülastajal tol ajal suu lahti, kui näitas arvatavasti esmakordselt üldse kinolinal vägivaldset seksuaalakti, kus mees vägistab meest ja samal ajal sunnib teda relva ähvardusel kiunuva põrsa häält tegema.Igatahes õnnestub linnapoistel üks mägimeestest maha võtta, kuid sellega kanuumatk muidugi veel ei piirdu, kuna teine hillbilly on veel vabaduses. Lisaks tekivad koheselt ka erimeelsused edaspidise suhtes: kas matta laip maha ja teine kinni püüda või minna väikelinna tagasi ja rääkida kogulugu ausalt sheriffile ära?

Racing With The Moon

2009-09-24T21:40:00.015+03:00

Racing With The Moon kõlab pealkirja järgi nagu tegemist oleks pusakari vedajate filmiga, kus öises kuuvalguses kihutatakse järgiaidatud Ford V8 coupe`ga sheriffi eest ära. Kuid tegelikult jutustab see hoopis kahe rannakülas igavleva nooremehe Nashi ja Nicky viimasest suvest enne armeesse minekut. Nicky on kõva elumees ja Nash tema natuke tasakaalukam sõber, sellele vaatamata on noorte põhitegevuseks siiski niisama ringi jõlkumine, õlle libistamine, boulingu saalis kohalike rikkurite ninade lõmmilöömine ja sõjaväest nädalavahetuseks koju saanud mereväelaste petmine piljardimängus. Mis seal väikses rannakülas ikka väga teha on.

Kuigi Nicky on niigi tüdrukte seas populaarne ei jää ka Nash märkamata ning leiab omale enne kroonu minekut veel tüdruksõbra. Pigem teeb talle muret nende erinev klassivahe.Kohtinguks valmisKogu filmi ootasin nagu mingit kulinatsiooni või põhisündmust, lõpuks midagi ka tuli, kuid see pold ka nagu päris see. Üldiselt oli film pigem natuke igava ja uimase võitu - selline ajastufilm, mida kõlbab 1 korra vaadata.Armastatu rollis Elizabeth McGovern.God Bless America - Point Muir, California, 1942

In the Heat of the Night

2009-09-18T12:37:00.023+03:00

Kuigi Mississippi ja Arkansase piiril oleva väikelinna Sparta tervitustekstil asetseb suurelt Welcome on ära unustatud tõik, et colored people pole siiski teretulnud seal linnas, seda eriti juhul, kui linnast on leitud just kohalik suurinvestori laip. Ja kas pole kahtlane, et samal ajal ootab südaöises rongijaamas neeger hommikul saabuvat rongi – kindlasti on ja seda enam, et ta pole kohalik black boy. Sedasi mõtles ka kohalik abisheriff Sam Wood. Ette kiirustades võib öelda, et tegemist on kindlasti üsna magusa filmijupiga lõunaosariikidest ja film on leidnud oma koha ka raamatus "1001 filmi mida elu jooksul peab nägema".Kõigi üllatus on aga suur, kui kinnipeetav neeger osutub suurlinna kriminalistiks Virgil Tibbs, kes on linnast läbi sõites väisamas oma ema. Kohaliku Seriffi ärritab ka Tibbsi rahakotist leitud 130 $, mis on Sheriff Gillespie kuupalk, aga mustal mehel nädala palgaks suures linnas.
"Well, i don`t thing we`re gonna have a any trouble, are We Virgil?"Kuna mõrva juurdluse spetsialist on kohapealt võtta, mis sest, et must, otsustab Sheriff Gillispie olukorra enda kasuks pöörata ja kaasata mustmees mõrva uurimisse, olgugi et kõik sellele vastu on, kaasa arvatud tapetu abikaasa. Ka kohalikud „Southern Boys” ei jää ükskõikseks Virgili suhtes.Toimub ka rida vahistamisi väga hõredate asitõendite põhjal kohaliku sheriffi poolt, kuid mustmees teab, et nii need asjad lihtalt ei käi ja jonni ei jäta, ning otsustab kõigi kiuste ikkagi linna jääda ja asja edasi uurida. Mängu tuleb veel rida erinevaid tegelasi, kes nõuavad oma õigusi, sest nii on ju alati olnud."Mississippi Queen, If you know what I mean"

More American Graffiti

2009-08-30T13:10:00.020+03:00

More American Graffiti on American Graffiti järg, mis tehti ilmselt innustatult esimse osa edust 6 aastat hiljem.
Näitlejatest on põhimõtteliselt kogu vanakamp kokku saadud, isegi Harrison Ford teeb väikse kõrvalosa moto politseinikuna. Kuigi esimese osa lõpus annab teada, et John Milner suri roolijoodikusüü läbi avariis 1964. Terry Fields kuulutati lahingus kadunuks Loci lähedal, detsembris 1965. Steve Bolander töötab kindlustusagendina Modestos Californias ja Curt Henderson on kirjanik ning elab Kanadas. Teine osa alagab päev enne Milneri surma, kellet on vahepeal Drag Racer saanud ja kõik vanad sõbrad on tulnud tribüünile kaasa elama, nende hulgas ka Terry 'The Toad' Fields, kes on Vietnamist ajutiselt koju saanud.

Vanakamp koos: Milner, Terry, Debbie, Laurie ja Steve

Film oli lahendatud järgmiselt : main story ehk John Milneri viimane Drag Race Day jooksis full screenis ja "Toadi" Vietnami tegemised natuke väiksemas resulutasioonis ning Toadi naise tegemised peale tema kadunuks jäämist Vietanamis näidati juba lausa 3 kaadrit korraga, mis tegi vaatamise suhteliselt ebamugavamaks ja rikkus kogu filmi üldist kontseptsiooni. Üldiselt oligi nii, et Debbie ja tema hipiliikumine sai edasi keritud lihtalt, sest rohkem huvi pakkus Milneri viimane päev ja Toadi seiklused Vietnamis.Toad koos Vaaraode juhiga Vietnamis lõõgastumas Minu isiklik arvamus on see, et film oli üks väljaimetud jama, kuid mitte siiski lootusetu jama. Rõõmu tekitas erinevate tegelaste ära tundmine, näiteks Carol, kes esimses osas poolvägisi Milneri autosse pandi ja koguõhtu teda oma lapseliku olemisega tüütas. Nauditav oli ka Milneri viimane päev rajal ja muidugi Toadi halenaljakad seiklused Vietnaamis.Põhimõtteliselt lõppes film sama screeniga, mis esimene osa. Liiga palju American Graffitit.

American Graffiti

2009-08-23T15:58:00.037+03:00

Where were you in '62? George Lucase 1973ndal aastal valminud American Graffiti on arvatavasti Ameerika parim meelelahutuslik lihtne noortefilm, mille tegevus viib meid 1962se aasta suvisesse väikelinna, kus kari noorukeid tähistab oma viimast koosveedetud suveööd, kuna kool on seljataga ja minnakse kolledžisse Ameerika eri otsadesse . Film ongi nagu üheõhtu suvefilm, mille tegevus hakkab õhtul ja lõppeb järgmise päeva hommiku tundidel.Filmi üks peategelastest John Milner on kohalik mehaanik ja linna kiireima autoomanik, kes Cruisib sihitult mööda linna ringi ja otsib uusi naistuttavaid. Ka teda ootab ees huvitav hommik, kuna linna on saabunud võõras, kellel istumise all on Chevrolet One-Fifty. Ega John ei olegi asjade käiguga linnas väga rahul, ilusaid ja vabu tüdrukuid napib, Rock'n'roll on Buddy Holly surmast alates allamäge läinud ja raadiost mängib ainult surfi jama - ajad on lihtsalt muutumas. Igatahes võtab John väljakutse vastu ja varastel hommikutundidel kohtutaksegi Paradise Road`il. Noor Harrison Ford musta Chevrolet One-Fifty roolisTerry 'The Toad' Fields sõbralt laenatud autoga kohaliku kaunitari sebimasKõigi unistuste drive-in kohvik, kuid filmis oli tegemist siiski ajutise koopiaga õigest Mel's Drive-In kohviku ketist.

Gran Torino

2009-08-08T08:28:00.025+03:00

Vananev Clint Eastwood otsustas teha veel ühe filmi ja kindlasti mitte viimase. Sotsiaalsetel teemadel pajatava Gran Torino kohta olen lugenud nii head, kui halba - seisukohti on erinevaid, kuid mulle film meeldis, tõsiküll teistsugust lõppu oleks tahtnud näha, aga selle juurde tulen hiljem tagasi. Gran Torino jutustab vananevast üksikust Korea sõja veteranist Walt Kowalski`st, kes oma lastega läbi ei saa, on kindel oma põhimõtetes ning õnnetuseks on ta ka ainuke valge mees oma naabruskonnas, olgu mainitud, et tegemist oli vanasti täiesti valgete kvartaliga, kuid globaliseerumine on teinud oma töö ja vanamees oma vanade põhimõtetega on jalgu jäänud.

Ameerika patrioodile kohaselt lehvib igapäevaselt ameerika lipp maja küljes ning aiapäkapikk on rõõmsalt möödujatele lehvitamas, kuid pole nagu eriti lehvitada enam ühelegi „õigele” ameeriklasele, sest kõik kohad on immigrante täis ja valgete majade ning pügatud murude tänavast on saanud räämas majade ja lagunevate teedega ghetto.Tegelikult on ka filmil oma stoory, millel ma väga peatud ei viitsikski, sest minu jaoks pakkus räämas majade ja ameerika valupunktide rõhutamise vaatemängulisus rohkem huvi, kui Korea sõja veterani ja väikse pilusilma omavaheline kiindumus. Kuigi kogu filmi jooksul hoidsin ma hinge kinni, et jumala pärast midagi filmi vaikiva peategelase 1972 aasta Ford Gran Torino`ga midagi ei juhtuks. Üheks valupunktiks oli ka Ameerika autotööstuse hääbumine, milles ette kiirustades võiks öelda, et ameeriklased ise ongi selles süüdi, et nad ei ostnud enam ameerika autosid. Hea näide selleks on Kowalsky poeg, kes sõitis Toyota Land Cruiseriga ja mitte lihtalt Toyotaga, vaid V8 mootoriga varustatud isendiga, siin seega ei saa pugeda ka populaarseks saanud bensiini säästmise taha. Walt Kowalski töötas 50 aastat fordi tehases, aga tema poeg müüb nüüd Jaapani autosid.Nüüd aga filmi lõpu juurde, mille käigus tekkis väike ketserlik mõttekäik: lõpp oleks võinud olla ka Dirty Harry`likult pahade kilide peade purustamine selle sama Springfield M1903`ega, millega ta korra juba maja juures vehkis. „Sõjaajal sai teiesugused sadu auku aetud, asi see nüüd üks majatäis kilidest tühjendada”.Põhimõtteliselt on selles urban draamas kõik ameerika valupunktid esindatud: kibestunud Korea sõja veteran, alla käinud autotööstus ning immigrantide valgumine kunagistesse headesse elamurajoonidesse.

The Driver

2009-08-02T13:07:00.018+03:00

The Driver on mõnus 70ndate linna pursuit tüüpi film, kus käib kassi-hiire mäng getaway teenust pakkuvad autojuhi ja teda paanlilset vahelevõtta püüdva dektetiivi vahel.
„Isehakanud” dektetiiv võtab omale südameasjaks vahelevõtta autojuht, kes väidetavalt on viimastel kuudel kõigis õnnestunud poe- ja panga röövides autojuhiks olnud. Ka tunnistajate suud on lukkus ning detetiiv otsutab teha diili röövjatega, kes palkaksid ta autojuhiks. Rohket tagaajamist ja politseiautode kummulikeeramist jagub igatahes. Lisaks on hea vaadata närvilist ja tõsiste näoilmetega seadusemeest, kelle kahtlusalne koguaeg ninaalt napilt ära pääseb, seda muidugi ka kõige lõpus, kui nägu vajub kohe eriti pikaks:
Getaway driverit kehstanud Ryan O'Neal oli jälle täielik rahu ise, ka kõige pingelistemas olukordades:Lõpus toimub otsustav duel tehasehoones 76`nda Pontiac Firebird Trans Am`i ja 74`nda Chevrolet Stepside vahel:

Barbecue: A Texas Love Story

2009-07-11T10:15:00.015+03:00

Selliseid Pure American Story tüüpi dokke on alati mõnus vaadata, kahju ainult, et texase barbecue lugu ei jõunud enne jaanipäeva vaadata. Igatahes tehakse põgus ülevaade texase osariigi parimatele barbecue meistritele ja omaala spetsialistid jutustavad muhedaid lugusid barbecue kultuurist ja selle olulisusest ameerika ühiskonnale. Maailma kiireim muruniitja, Texas Lawn Mowers Drug Race Barbecue meistrid If you want to be marked as an outsider for life – and whatever's beyond life – just come to Texas and say, 'I can't stand barbecue.

Black Snake Moan

2009-06-09T18:06:00.018+03:00

BLACK SNAKE MOAN - Ootused filmi suhtes olid kõrged, tundus, et tuleb mõnus bluusi vendade elu lõunas kirjeldav linalugu – elukohaks airstream, alkoholism, baarid, pillimäng, tülid, kaklused, töö puuvilla või maisi põllul jne. Kuigi kõike seda ei pakutud või jäi lihtalt väheseks, siis võiks öelda, et üldjoontes esimene pool filmist oli päris muhe, kuid teine pool seevastu muutus juba üpriski lämaks. Ootasid nagu midagi põnevat, samas lubas, aga ikkagi ei tulnud. Need vähesed ohtlikud olukorrad, mis ette tulid, lahendas soliidselt ilma suurema kärata kohalik kirikuõpetaja lihtsalt "hea sõnaga" ja elu läks edasi ja film lõppeski lihtalt ära - elu läks oma radapidi edasi. Eraldi märkida tasuks ka kindlasti väike nussimaias kohalik ringitõmbaja Rae, kes kepib kõike mis liigub. Ka rohkest napsust ei ütle tüdruk ära.Kuid pidu ei kesta igavesti ja Rae võtab oma hoolealla hea tegija Lazarus, kes paneb plika ketti ning otsustab temast inimese kasvatada...
Tegelikult ju Rea ümber tegevus filmis peamiselt keerleski, mitte bluuse - seda küll oli ja tuli, kuid väheseks jäi. Filmi miljöö ja maastiku kaadrid ning soundtrack plaat on jällegi väga mõnusad.

Õige neeger ütleks ilmselt, et Black Powerit siit filmist ei leia, kuna valge libu rikub kõik ära.